Cheopsi püramiid Egiptuses, Semiramise rippaiad Babülonis, Artemise tempel Ephesoses, Zeusi kuju Olümpias, Halikarnassose mausoleum, Rhodose koloss Pharose tuletorn (Aleksandria sadamas). Need on seitse vana aja ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust, millele alates eilsest lisandus veel üks – Kloontruuperi kuut Nahkanuial.
Kindlasti leidub nüüd neid, kes arvavad, et olen Truuperi vastvalminud kuudi lisanud meelevaldselt kaheksa maailmaime hulka. Kuid võta näpust! Kuudi kui maailmaime vaatas üle ja hindas mainekas kohtunikepaar, kes ei häbenenud endalgi käsi määrida ning uuris ehitise hoolikalt üle ka seestpoolt. Suutmata varjata oma rahulolu, demonstreerisid kohtunikud Miko Mattis Mänd ja Matilde Meelimari Mänd, kuudi uksel poseerides, oma rahulolu kõrvuni naeratusega. Nende kokkuvõte kõlas: “Kui oleks olemas maailmaimede topp 8, kuuluks selles järjestuses esikoht kindlasti Kloontruuperi kuudile.”
Millega teenis Kloontruuperi kuut ära sedavõrd kõrge tunnustuse? Noppisin ehitise hindamise aktist välja mõned kohtunikke vaimustanud detailid:
- üleni OSB plaadist valmistatud kest, tuulekindel ja täiendava õlikihiga töödeldud;
- kaks ruumi, eeskoda ja magamistuba;
- 50-70 mm paksuse kivivillaga vooderdatud ja soome papiga kaetud magamisruum;
- värskest heinast magamisase;
- täisulatuses penoplastiga kaetud põrand, kahelt poolt õhukese OSB plaadiga kaetud;
- maapinnast kõrgemale tõstetud põranda, et tuul läbi käiks;
- luksuslik, linoleumiga täisulatuses kaetud katus, mis avaneb hingedel;
- antiikne keti kinnituskoht;
- märjemate ilmade tarbeks kuudi ette ehitatud veranda;
- jne.
Loetelu jätkus, minnes aina detailsemaks kuni kruvide ja kinnitusklambrite standarditele vastavuseni välja. Kloontruuperi elamu vastas kõigile nõuetele 110%. Sündinud oli 8. maailmaime, seda korraga mõlemas kategoorias, nii ehituskunstis kui skulptuuris.
Kui nüüd kõrge tunnustus kõrvale jätta, pakkus Kloontruuperi kuudi ehitamine mulle endalegi lõbu ja naudingut. Kuidas teisiti nimetadagi kaht tuulist, rohke lumeseguse lörtsiga väljas veedetud päeva. Lõbustasin ennast Truuperi ja tööriistade otsimisega, mõlemad kippusid kaduma ja “i” sai täpi kui suutsin katust hoidvad hinged nii kuudile külge kruvida, et selle katus ei hakanudki liikuma. Aitas hingede lahtivõtmine ja õigele poolele paigaldamine.
Kui ma kuudi valmis sain, selgus, et selle liigutamiseks oleks vaja läinud umbes sama palju orjasid kui omal ajal töötas Cheopsi püramiidi kallal. Mina aga olin üksi. Et saunaesine oli ehitustööde käigus niigi mudaseks trambitud, otsustasin talupojataipu appi võttes edasi toimetada minimaalsete kahjudega murukamarale. Tahtsin tõestada, et oleks Cheopsil olnud omal ajal üks Eesti talupoeg, oleks ta ülejäänud töölistel võinud rahulikult lasta Niiluse orgu kanaleid kaevata ning püramiid oleks valminud kiiremini kui ta unistada oleks osanud.
Oma teesi tõestamiseks vedasin lihasjõul kohale oma Tiki treileri, kuhu sain kuidagimoodi kuudi peale lohistatud. Samal moel liikus käru, nüüd juba koos kuudiga, tema tulevasse asukoha, kus algas ehitise mahahiivamine. Kujutage ennast ette transportimas ühes tükis Semiramise rippaedu ja te saate aimu, millist naudingut see mulle pakkus (eriti hilisema teadmise valguses kuidas mu armas abikaasa seda olelusvõitlust “mina v. kuut” aknast naeru pugistades jälgis). Võttes appi kõik oma inseneriteadmised, õnnestus mul ehitis viimaks õiges kohas maha sikutada ning massiivsele vundamendile tõsta. Edasine oli käkitegu ja praeguseks ajalugu.
Töö kuudi kallal toimus pideva psüühilise pinge all, sest Truuper käis närviliselt ümber oma valmiva kodu ning tänitas iga väiksemagi detaili kallal. Kui kuut lõpuks oma kohale prantsatas, tormas ta kohe tagatuppa, kus asus mööblit käepäraselt paika sättima. Viskasin talle sinna soolaleivaks veel mõned koerakrõbinad, mille peale uus kodu lõplikult omaks võeti. Mina võisin minna jätkuvas vihmasajus tööriistu ja ehitusprahti koristama. Olin tänulik, et mind ehitise insenerisaladuste kaitsmiseks pärast hoone valmimist ei mõrvatud.