Laupäeva hommikul toimetasin maja juures ja koer oli minuga. See on ikka nii, et kui keegi meist on väljas ja teeb midagi, saab Truuper ringi joosta ning omi asju ajada. Muidugi on üksjagu tegu, et tema “põgenemisplaane” ennetada kuid reeglina saame hakkama. Ja ega ta nüüd lihtsalt niisama enam hulkuma ei kipugi. Selleks peab olema mõjuv põhjus.
Hommikul seda põhjust ei tekkinud ja mul tekkis hetkeks teatav mõnus leppimise tunne. Et koer, selline nagu ta on, on lõpuks suutnud ennast läbi närida ühest tema elu põhitõest, püsida maja ja peremehe lähedal. Aga kohe kui see äratundmine minuni jõudis, muutusin ettevaatlikuks. Kogemus ütles, et kaua ei saa selline idüll kesta.
Idüll lõppes halbade asjaolude kokkulangemisel laupäeva pärastlõunal. Toimetasin taas väljas ja lasin koera lahti. Oli juba pisut hämar aga mitte väga. Panin tähele, et koer vahib põllule aga kuna mina seal midagi ega kedagi ei näinud, ei pööranud ma Truuperile rohkem tähelepanu. Veel enam, ma pöörasin talle selja. Tagasi vaadates nägin koera paarisaja meetri kaugusel kitsede järel Tambu poole kimamas. Hüüetest polnud enam mingit abi.
Järgnes paar väljasõitu mööda kruusateid ja mitu tundi ootamist. Koer jõudis tagasi alles 22 paiku õhtul ja võite arvata, et lillekimbu ning neljakäigulise õhtusöögiga ma teda ei oodanud.
Tegelikkuses on probleem minu jaoks palju laiem. Esiteks ei ole lihtsalt võimalik teda väljas olles pidevalt valvata. Teiseks ei reageeri jahilainel olev Truuper mitte millelegi ega kellelegi, kusjuures tagantjärele karistamine tundub totrana juba seetõttu, et teost mille eest karistus määratakse, on möödas tunde, tulevikus ehk päevi. Kolmandaks ei tohi koerad lahtiselt mööda ilma joosta, eriti looduskaitsealal, mille vahetus naabruses meie elamine paikneb. Neljandaks ei mahu hulkuvad koerad kuidagi minu ega Maarja maailma, ka mitte siis kui tegemist on enda omaga. Täna on Truuper küll noor ja kogenematu aga kaugel need esimesed ohvridki on. Üht inimest on ta juba püüdnud hammustada ja ka tema jahikirg ei ei jäta ohvri saatuse suhtes, juhul kui tabamine õnnestub, mingit kahtlust. Ei tahaks küll hakata kinni maksma koera sigadusi naabritele, jahimeestele, metsameestele või keskkonnaametile.
Osaline lahendus on muidugi pikk kett või mõni muu kaasaegne tehnikaime. Seda on küll inetu öelda, ehk ka oodata ühest segaverelisest krantsist aga ma tõepoolest ei võtnud endale koera mitte soovist teda ketis pidada vaid pigem hea kaaslasena endale ja lastele. Kuigi see soov on osaliselt täitunud, olen enese rumaluse tõttu saanud kauba peale võimaluse galopis eemalduvat koera tagasi karjuda või mis veel hullem, teda mööda metsa taga ajada justkui mõnes painjalikus unenäos. Võtsin koera oma metsaretkede kaaslaseks aga päeva lõpuks käin ikka ükski.
Lihtsamalt öeldes seisneb minu dilemma paljudele tuttavas olukorras, kus ettekujutus ja tegelik maailm omavahel kokku ei sobi. Kusjuures valmisolekut muutuda ei näita üles kumbki pool. Või ei oska ma seda tähele panna?
Mida teha edasi? Traumeerin ennast, lapsi ja ka koera talle pidevalt korraldusi hõikudes? Olen alati valvel ja valmis looma jahiinstinkte kustutama? Hoian koera ketis? Muretsen spetsiaalsed seadmed ja paigaldan tema territooriumi ümber elektrikarjuse, millele lähenedes ta elektrilöögi saab? Olen kannatlik edasi ja püüan temast instinktid välja juurida? Annan koera ära?
Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et kuna ma pole valmis Truuperit ketis hoidma, sest see ei lähe kokku minu ettekujutusega harmoonilisest kodulooma ja peremehe suhtest, tuleb leida Truuperile uus kodu! Ma tegelikult ei usu, et ta kunagi oma vanematelt päritud geenikombinatsioonid unustada suudab ning rahumeelseks ja stoliseks majavalvuriks hakkab. Ehk leidub kusagil keegi, kellel just sellist elukat tarvis on ning olgu siinkohal see mõte esmakordselt õhku visatud.
Koer ise on tore ja kui ärajooksmine kõrvale jätta, sõbraliku iseloomuga. Truuper tahab ja ootab seltsi ning poeb meelsasti külje alla sooviga ennast sügada lasta. Eriti lahe on vaadata kuidas Matilde temaga toimetab. Kui see katus tal ainult pealt niimoodi ära ei sõidaks …
Praegu on Truuper “koduarestis” ehk ketis. Kauaks, ei oska ennustada. Iga kord kui ma tema peale vaatan, tuleb mulle meelde see kuidas ta ära jookseb ja mu käsi ei tõuse teda lahti laskma. Aga nii naiivne ma ka pole arvamaks, et koer saab aru mille eest ta tegelikult kinni on pandud! Nii ma siis endalt küsingi üha uuesti ja uuesti: mida teha Kloontruuperiga?
8 kommentaari
Probleem selles, et koer “teab” et distantsilt ei ole sul võimalik teda keelata ega karistada.
Seetõttu kasutab ta võimalust teha “väikest koerust” ise tagajärgedele eriti mõtlemata.
Selle vältimiseks on väikese elektrilaenuga kaelarihm koera kaelas ja nupuga pult peremehe taskus.
Nupule vajutad juhul kui koer ei kuuletu sinu hääl käsklusele, olgu selleks “koht” “kõrval” või “siia”
Nii õpib koer tunnetama, et peremehel on “pikk käsi”
Arvan, et see variant on kasvatuslikum kui “elektrikarjus”, sest siis kuuletub ta sulle ka väljaspool aeda.
Tänud nõuande eest! Mõtlen järele. Kust neid värke soetada saab?
Esmalt peaks mõtlema, kas te tahate vägaväga, et see koer oleks teie pereliige või mitte. Kui mitte nii väga, siis on targem tõesti otsida uus kodu. Kui aga tahate, siis tuleb koeraga rohkem tegeleda. Meil oli kunagi ühe koeraga (kelle me saime 6a vanuses, kellega eelmine omanik tegeles palju, treenis teda jmt) ka sarnane olukord. Alguses kuuletus ta hästi ja saime ta ketist lahti lasta, jalutamas käia jmt. Ajapikku olukord muutus, sest me ei tegelenud temaga tõenäoliselt nii palju kui vaja. Lahti lastes pani ta jooksu ja oli paar-kolm päeva kadunud. Hullem veel, ta õppis ka ketti katki rammima ja pani teinekord ajama, terve kett sabas. Raadiopiire ei mõjunud talle ka. Hiljem, kui mul oli ühe teistlaadi probleemse koeraga tegemist, lugesin Koerakuulajat. Sain aru, et võti on selles, et tuleb leida aega koeraga tegelemiseks, anda talle siis pidevalt korraldusi, kiita, kui ta neid täidab. Ainult pult ei pruugi olukorda lahendada, kui asi nn karjahierarhias on. Selles plaanis ei pruugi ka ise juurde tulemine ja pai norimine hea märk olla, pigem vastupidi.
Kohtusin juhuslikult ühe suurte kogemustega koerakasvatajaga, kes kuuldes mis “tõugu” koer mul on, ütles, et rumalamat otsust poleks saanud teha.
Ma ei tea, mis see “vägaväga” tähendab. Arvan, et me tahame aga mitte sellisel määral, et meie elu hakkab koera ümber keerlema nagu paljudel lemmikloomapidajatel. Samuti ei oska ma selle väljendi valguses kuidagi hinnata oma praegust ajajaotust. Kui ma olen pikka päeva linnas, on selge, et sel päeval jääb koeraga tegelemine ära ja järgmisel päeval nö. topelttegelemist ei toimu.
“Väikest printsi” oled lugenud? Sa vastutad selle eest,mis sa oled omale võtnud. Ehk et – kõik need argumendid “mul tekkis järsku koera/kassi allergia”, “koeral on parem ikka talumajas”, “koerale on parem kodu vaja leida” jne on jama. Mis varjavad seda, et “tegelikult ma seda koera ikka ei tahagi nii väga”. Ma kahetsen ka, et korterisse koera võtsin, aga mis teha, tegu on tehtud ja mul pole kahtlustki, et mina selle koera eest tema surmani vastutav olen. Seega – Sinu puhul – osta raadiopiire ja tegele koera õpetamisega. Kui ta juba nö dresseeritud on, siis ei kulu enam treenimiseks nii palju aega, ainult meeles pidamiseks vahel on tarvis. Ta on veel noor koer, peaks hästi õppust võtma. Koera segaverelisus ei ole siinkohal oluline.
Kõigepealt tahan ma öelda, et ma mõtlen nii nagu kirjutan. Pole vaja mulle sõnu suhu panna. :) Ka vastutust jagub mul keskmisest enam ning ma pole olnud kunagi seisukohal, et seda tuleks (raamatust) õppida nii nagu me õpime ausust, vastastikkust lugupidamist või teksti analüüsi.
Üht mõtisklust, nagu ka minu ülaltoodud postitus, tuleb võtta just sellisena nagu ta on, mitte tõena, veel vähem absoluutse tõena, vaid täiesti inimliku lähenemisena olukorrale, mis kipub käest minema ning millele püüan lahendust leida. Fakt, et see mõttekäik on kirja ja teistele lugemiseks välja pandud, ei muuda selle sisulist tähendust ega viita ka puuduvale vastutustundele.
Ma ei osta tõenäoliselt raadiopiiret. Nagu ei hakka Kloontruuper kunagi käima ega magama toas. Koeral on koera elu ja ma olen kaugel samastamast seda inimeste omaga. Et mõni kannab oma lemmiklooma disaineri valmistatud käekotis, ei tähenda, et mina seda tegema peaksin. Kui võimaluste piires tehtud dressuur ei aita, istub ketis.
Mis puutub vastutuse teise tahku, mis Janika sõnastuses tähendab vastutust looma surmani, olen teist meelt. Minu peamure on siiski minu pere, naine ja lapsed. Ma ei jää koju koera dresseerima kui mu sissetulek eeldab päevade kaupa kodust eemal viibimist. Ja kui koer seda takistab, on otse loomulik, et ma kaalun ka (kõiki) teisi võimalusi, muu hulgas uue peremehe leidmist. Minu arvates on see parem lahendus kui looma näljutamine või siis pikki päevi ketis hoidmine. Või on siin vastuväiteid?
Viimased paar aastat on minu elu võtnud ette teha pöördeid mida ma isegi unes ette ei kujutanud. Ta on läinud nagu läinud ja kindlasti on siin ka minu osa. Täna on mul palju olulisemaid prioriteete millega tegeleda kui Truuperi igapäevane dressuur ja kahjuks, kahjuks pole mul neist pääsu. Kas siis kui tahaks. Arvestan võimaluste piires kõigi ja kõigega aga ennast lõhki rebida ei kavatse. Ka mitte koera pärast kui küsimus peaks sellisel moel püstituma!
Vanal hallil ajal ühe teatud areeni juures anti teatud otsusest märku sellega, et keerati kas pöial püsti või pöial alla. Delete nupp vastab vist “pöial alla” meeleoludele tänapäevases kontekstis.Tegelikult tulin ma siia kunagi lugema hoopis otsinguga “vana maja renoveermine” vmt. Tähendab, aeg on edasi liikuda, keegi kusagil renoveerib ilmselt maju veel praegugi:)
Sellel vanal hallil ajal mõisteti emotsionaalsetel ajenditel pöidla abil surma tuhandeid süütuid inimesi, nii mehi kui naisi, muu hulgas ka ilmselt loomi. Tänapäeval vastab sellele tõepoolest delete nupp, lihtsaim viis probleeme lahendada. Edu!