Neljapäeva hommikul helistasin Koeru Kommunaali ja kutsusin püti tühjendama heitveepaaki. Arvasin tulenedes varasemale kogemusele, et see on vett täis. Kui ma kepseldes fekaaliautole vastu läksin, ei osanud ma vaatamata kõigele arvata seda, mida minu niigi kõikenäinud silm kohe taluma pidi hakkama.
Kõigepealt paagi tühjendamine. Muidugi oli see ääreni täis. Ja nagu sellest veel puudus, jooksis imbväljakult sinna vesi peale. Ladinal! Hooga! Survega! Terve päeva! Ei jäänud midagi üle kui tassisin saunast välja oma Metabo pumba, tõin aidast kastmisvooliku ja alustasin operatsiooniga "Võitlus kõrge pinnavee vastu". Tasub märkida, et midagi pumbale ei meeldinud ja pumpamisprotsessi alustamiseks pidin tükk aega teda vees (loe: solgiaugus) solgutama. Polnud just kõige mõnusam tunne seda märga juhet ja voolikut lapata. Lõpuks hakkas süsteem tööle ja peatselt oli paak tühi. Sama kordasin keskpäeval, siis töötas pump õhtuni. Ööseks lülitasin süsteemi välja.
Õues toimetades ja vajalikku kraami otsides ühestkohast teise joostes märkasin, et kaevu kate on kuidagi imelikult löntsi vajunud. Ligemalt vaadetes selgus, et osa keldri eeskoja seinast oli sisse varisenud. Võite kolm korda arvata mis põhjusel!
See oli ikka täiesti troostitu pilt, mis mu silmadele avanes. Kelder on praktiliselt maapinnani vett täis ja loota, et see vesi sealt niipea ära kaob on mõttetu. Ilmselt tuleb see auk lihtsalt kinni ajada, sest sellisel moel teda pidada pole mingisugust mõtet. Või siis on teine võimalus teha sinna aiabassein.
Muidugi on sellel suurel uputusel omad positiivsed küljed ka. Näiteks on liigvesi teinud elu põrguks muttidel! Juba ongi aias tegutsev elukas oma kuhilad aida poole üles ajanud, sinna, kus teda tavaliselt näha pole olnud. Võib olla on siin mingi mõju ka minu hiljutisel mutitõrjel aga kindel see, et vesi neile loomadele head ei tee. Kuhu sa ikka lähed kui käigud on vett täis ja maa pinna ligidal on külm. Igatahes oli üks mutt jätnud oma elu ka keldribasseini! Rõõm, mida raipe nägemine minus tekitas, kaalus osaliselt üles kõik selle halva, mida liigvesi endaga kaasa on toonud.
Kui ma juba õelaks läksin, siis mõni sõna ka minu viimase aja efektiivsemast mutipeletist. Avastasin, et üllatavalt tõhusaks ravimiks nende loomade vastu on lauatennise pallid, mis põlema pannes mitte ei põle vaid ajavad väga vastiku haisuga paksu valget mürgist tossu. Just midagi sellist mida võiks panna mutiauku, süüdata ja siis kinni ajada. Praegu on tõrjepiirkonnas igatahes rahu!
Lisaks olen hakanud ära korjama muttide poolt õhutusaukude kohale aetud kuhilaid. Mul läheb mulda vaja ja selline sõmer kraam kulub marjaks ära maja ees teeraja servade täitmisel. Küllap vajub minu maja seetõttu ühel päeval tohutusse karstiauku, mis on tekkinud sellest, et mutid on mulla maa peale ajanud ja mina selle järjekindlalt ära korjanud. Praegu mõtlen päev korraga ja teen mis võimalik, et nende elukate elu võimalikult ebamugavaks teha.
Aga see vesi on tõepoolest kurjast, tee juba kah laguneb …
1 kommentaar
Täpsustus! Uppunud loomakese näol ei olnud tegemist mitte muti vaid hiirega. Ja tegelikult oli neid lausa kaks tükki!