Istun köögis, tuju pole just kiita. Pisut rohkem kui tund aega tagasi lükkas traktor tee lahti ja ma kasutasin juhust, et poest perele süüa tuua. Pean ise homme päeval linnas olema ja narr, kui teised samal ajal kodus näljas on. Tuiskasin lumepilve lehvides maja juurest minema sellise hooga, et isegi labidas maha ununes. Et see kinnijäämise puhul oleks võinud tähendada esmase abivahendi puudumist, tagurdasin tagasi, ennast rumaluse pärast kirudes.
Labidas peal kihutasin oma truu raudruuna roolis Ervita poole. Kartus, et Rõhu ristist edasi on tee lükkamata osutus ainult pooltõeks. Tegelikult oli seal samasugune kitsas koridor nagu Vardja teelgi. Poleks olnud viga kui teele poleks jäänud traktorist hiigelsuurt lumevalli, millest ma lihtsalt pidin läbi sõitma. Mul ei olnud aega stanget kontrollida, vähemalt külge ta jäi. Tagasiteel kerkisid samas kohas rattad lausa õhku ja auto mattus paarikümne meetri jooksul säärasesse lumepilve, et …
Koerus poes loopisin asjad kiirelt korvi, sest arvasin, et ega seda rõõmu muretult koju sõita kauaks ei ole. Kiirustasin sedavõrd, et unustasin osta makaronid ja kartulid, ehk siis selle, mille pärast mind tegelikult poodi saadeti! No k…t, seda on isegi endale raske andestada, mis siis Maarjast rääkida. Ta ju saatis mulle veel pika SMS-i, kus kõik vajalik oli kenasti üles loetletud.
Päevgi on veerenud kuidagi närviliselt. Hommikul läksin välja lund lükkama ja tegin seda mõne tunni. Tulemuseks pooleldi puhas parkla, mis jätkuvas tuisus lumele ideaalseks maandumiskohaks osutus. Siiski on nüüd autol kus olla ja ka prügiautol, kui see peaks sel talvel siiakanti sattuma, kus ümber keerata.
Tegelikult oli meil prügipäev eile. Kuna autot hommikul ei tulnud, helistasin autojuhile, et asja uurida. Selgus, et masin on hoolduses ja tavapärane korje toimub järgmisel päeval ehk reedel. Täna, reedel, ei pääsenud valdava osa päevast Nahkanuiale ükski sõiduriist. Vaevalt, et prügimasin üldse välja sõitis. Isegi kui ma saan aru, et selliste ilmastikuoludega prügi ära viia ei saa, ei mõista ma, miks ei teavitata mind muudatustest sõidugraafikus!? Esmane muutus ei olnud ju tingitud lumest! Olen sellest kirjutanud varemgi ja küllap on see nii igal pool, et kõigil tuleb ju selle neetud veolepingu täitmise tagamiseks teha ka omalt poolt midagi. Vedada prügikast kuhugi kättesaadavasse kohta, tagada vaba ligipääsutee konteinerile jne. Kuidas on taaskord läinud nii, et ainsad kohustused lasuvad kliendi õlul? Hakka või ise prügi metsa alla viima …
Tegelikult on mul veel paar etteheidet. Esimene on suunatud neile jalakäijatele, kes jalgsi liikudes pole võtnud vaevaks endale helkurit muretseda. Üleeile Tallinnast tulles oleksin Ervita vahel ca 50 km tunnikiirusega ühele töllmokale lihtsalt otsa sõitnud. Mees kõndis keset teed nagu poleks autosid olemaski ja mina vaadaku ise kuhu ma sõidan. Kusjuures hetk hiljem poleks ka minu reaktsioonist enam midagi aidanud. Läks õnneks. Mõtlesin, et teen siinkohal valla sotsiaalametnikule ettepaneku leida raha ning selle eest vallarahvale tasuta jagamiseks helkurid! Olen valmis ka ise selle projekti jaoks panustama, ikka odavam kui ülejäänud elu elada teadmisega, et olen inimese surnuks sõitnud.
Teemeestele tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et ärge palun keerake üksiktalude juures teelt maha suvalises kohas! Üks asi on kinnijäämine nagu see täna ähvardas tee lahti lükanud traktorit, teine asi on kõik see, mis võib olla peidus lume all. Igale poole ei taipa isegi tokke sisse taguda. Muidu hindan Vardja teed lahtihoidva ettevõtte tööd 5+. Mõistlik suhtumine ja väga hea teenindus.
Kahel korral on elekter ära olnud kuid seda lühiajaliselt. Korra jäeti meid pimedasse eile õhtul, sama juhtus täna pärastlõunal. Mõlemal korral ei olnud elekter ära kauem kui pool tundi.
Homme siis püüan hommikul Tallinnasse startida. Näis kas õnnestub.
Kõige lõppu veel hommikul tehtud videolõik.
5 kommentaari
Sa peaksid rahul olema et isegi poodi jõudsid.Pole 2 päeva jooksul sahka näinud,hanged juba rinnuni. Veel üks korralik tuisk ja see traktor ei lükka enam midagi.
Mis puudutab teeolusid, siis ma olengi rahul. Pole mingit põhjust mitte olla. Mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et mul on midagi tegemata või ei saaks ma vajadusel abi. Vabandan kui sellise mulje jätsin, see on tahtmatu!
Tõsi. Üleeile oleks meie pere Laagna teel alla ajanud ühe joobari. Oli mustades riietes ja ilma helkurita ja kakerdas keset teed üle minna (kust üldse ei tohi minna). Oh, kui halb oli mul pärast olla, süda tagus sees. Peaaegu oleks inimese alla ajanud.. Samas ei tea, kas see helkuri tasuta andmise kampaania mõjuks. On palju inimesi, kes lihtsalt ei viitsi seda endale riietele kinnitada.
Meil on autos helkur selliste eluisuta jalakäijate tarvis. Pean auto kinni ja kinnitan helkuri tema riiete külge ;)
Ja mis teede lükkamist puudutab, siis seni kuni ei pea pool ööpäeva kusagil autos veetma, olen rahul. Vaatamata sellele, et nii mõnigi vaevaga munast väljameelitatud kastan on traktori ratase all hukkunud (ja seda helkuritega varustatud tokkidest hoolimata)Kahju muidugi, aga mis teha, ilmastikuolud on erandlikud.
Mis muud, kui varuda tikke, lambiõli ja sügavkülma toitu ning vajadusel avada mõni talvevarudeks hoidistatud moosipurk :)