Minu tänaõhtune kojujõudmise lugu algab tegelikult juba laupäeva hommikul, kui ma mõnisada meetrit pärast Voolaidude maja juures olevaid siloauke kinni jäin. Olime Matiga kahekesi, kell oli 7 hommikul. Kiired kõned paarile sõbrale ja teehoolduse eest vastutavale firmale jäid esialgu vastuseta. Selge, puhkepäeva hommik ju. Tegelikult helistasid kõik kolm tagasi, esimesena Rene, siis kohe Ando ja hiljem, kaevamise ajal, ka teehooldusettevõte, kellele ma, tõsi küll, omakorda ise tagasi helistasin.
Osaliselt kaevates ja osalt Rene maastikumasina abil sain lumepudrust välja suurele maale. Kuigi selleks kulus poolteist tundi, jõudsin linna tööle enam vähem õigeks ajaks. Rääkides teehooldusfirmaga, teatasin neile, et mistahes plaanid neil ka pole, enne pühapäeva õhtut Vardja teed lükata vaja ei ole. Arvasin, et see on ka nende suhtes aus, sest nii saavad nad oma tehnika suunata sinna kus vajadus on suurem. Samas palusin arvestada pühapäeva õhtuga ja teha niipalju, et ma siis tagasi koju pääsen.
Et lund tuli nädalavahetuse mõlemal päeval juurde, alustasin kojujõudmise ettevalmistustega päris pühapäeva päeval. 13:30 saatsin järgmise sisuga sõnumi:
Tere, kas on võimalik, et õhtul ca 22 paiku lükkate Vardja teed? Tulen siis linnast, tahaks kangesti koju pääseda? Igaks juhuks mainin ka seda, et Ervita poolt minnes mäe otsas (enne siloauke) on alati tuisuvaalud, kas ka neid saaks timmida? Marko
Mulle helistati tagasi ja anti teada, et see on võimalik aga paluti õhtul uuesti helistada. Pole probleemi. Arvestades, et teisel poolel on suuremad mured ja palju tööd, võtsin selle kohustuse endale hea meelega. 20:59 läkitasin välja uue sõnumi:
Hakkasin linnast sõitma. Kas õnnestub 1,5 h jooksul Nahkanuiale traktor saata? Marko
Umbes poole tunni pärast sain vastukõne, kus anti teada, et traktor alustab Udeva poolt teede lükkamist ja peaks jõudma soovitud ajavahemikus ka Nahkanuiale. Et tee oli umbes ka 22:24 kui ma otsapidi Koerus olin, helistasin ja teatasin oma edenemisest. Selgus, et traktoril oli kütus otsa lõppenud ja ta oli teel tankima. Aga pärast seda pidi kohe tulema. Jällegi pole probleemi – otse loomulik, et kütus saab otsa ja maailm ei keerle minu ümber. Kuid kohe tuli otsa teine kõne, kus anti teada, et traktor võtab kütust, lükkab Koerus ühe tee puhtaks ja siis tuleb. Aga ta peaks jõudma poole tunni jooksul.
Ca 22:30 parkisin masina Vardja tee otsa ja ootasin. Kui kell sai täis, kedagi ei tulnud ning mingit täiendavat teavet samuti mitte, otsustasin ise vaikselt kodu poole hakata liikuma. Kell oli 23 ja mõni minut peale. Kuna lumi oli tuhkjas, mitte selline paakunud nagu laupäeva hommikul teel Ervitale, takerdusin esmakordselt pisut enne Liivo maja. Kaevasin ja sain Kärdumäele. Sealt edasi tuleb üks lagedam lõik. Näha oli, et ma sealt niisama lihtsalt läbi ei pääse. Kaevasin labidaga ca 150 meetrit endale kitsa käigu ja siis andsin talda. Saingi ühe hooga ukse juurde. Kell oli 23:21. Mõne minuti pärast jõudis kohale ka traktor, mille saabumiseks olid ettevalmistused alanud sisuliselt kaks päeva tagasi.
Vot selline lugu siis. Kindlasti ei vääri see Padaorus lund ja külma kannatanud Mait Maltise kannatuste lugu aga mingi tõetera selles kindlasti peitub. Kellele positiivne, kellele negatiivne. Kuid jäägu see igaühe enda otsustada. Tahan uskuda, et teemehed tegid oma parima ja mina samuti.
Sellegipoolest muutub iga päevaga isegi mulle üha arusaamatumaks, mis on siiski need argumendid, mis peaksid tooma noori peresid asustama mahajäetud talukohti maal? Kui neile oma kodule ligipääsu tagamine on läbi kohaliku omavalitsuse on ka riigile üle jõu käiv ülesanne, kuivõrd siis veel neile endile? Aga süüa tahaks, tööl peab käima, arstil jne. On olukordi, kus labida- ja jõuvaru ka enam ei aita aga kuidagi peab liikuma pääsema …
1 kommentaar
Teinekod helista, oleksin jäljed ette sõitnud ja pärast slepis kohale tirinud. Või oleks koos hanges traktorit oodanud. :)