Hommikul käisime Koerus OÜ Grünmanni autoremonditöökojas velgi puhastamas. Selline on lume sees sõitmise hind, lisaks siis veel kühveldamismõnu ja ajutised seisakud. Aga neid me kõik teame. Otse me Rõhu ristist Ervitale ei pääsenud, sest lumevaalud olid tee ummistanud aga Liusvere poolt ringi minev tee oli täiesti puhas. Samas üllatas halbade olude ja lumepudruga Ervita-Koeru tee, kus oligi üks masin kinni jäänud, käivitamisega aku tühjaks lasknud ja proovis nüüd sõbra abil välja pääseda. Saime ka sealt mööda ja õnnelikult pärale.
Tagasi Nahkanuiale tulles sõitsime oma tee mitu korda edasi-tagasi läbi, et juhul kui traktor päeval ei jõua, saaksime pärastlõunal ajalooõhtule minna. Viimasel korral oli Mati tema enda tungival nõudmisel kelguga auto taga. Tundub, et talle meeldis.
Lisaks suurele lumele, millele lõppu ei näi tulevat, on meil väike mure küttepuudega, mis vastupidiselt kipuvad kõige ebasobivamal ajal otsa saama. Tegin küttepuu varu suurendamise eesmärgil ettevalmistused ära juba suvel aga nende saagimise jätsin sügisesse. Arvasin, et seda on kõige mugavam teha siis kui maa on külmunud. Seda aega aga ei tulnudki. Tuli erakordselt vihmane sügis, millele järgnes erakordselt lumine sügis. Olidki plaanid sassis.
Saagima ja lõhkuma tellisin mehed naabervallast, kelle kontakti leidsin koerufoorum.net keskkonnast Kuulutuste rubriigi alt. Täna saigi telefoni teel maha peetud väikesed mõttetalgud teemal – millal ja kuidas. Leppisime kokku, et mina tagan juurdepääsu puuvirnale ning valmistan ette puude ladustamiskoha, nemad püüavad paari lähipäeva jooksul kohale tulla ja töö ära teha.
Selle peale suurem osa minu päeva valgest ajast kuluski – kühveldamisele. Aga hakkama sain. Lisaks kaevasin kraavi oma viimase puuvirna juurde. Vardja teed lükkama tulnud traktoriga sain niipalju kaubale, et ta lükkas hoovi peale kaks sahalaiust riba, kuhu lõhutud puud saab jätta. See, milleks traktoril kulus 1-2 minutit, oleks minul aega võtnud mitu tundi. Aitäh!
Tee Koeru on hetkel vaba. Üsna pea peakski tulema Hillar Ümar oma ettekande materjalidega, milles ta soovis veel minu abil teha mõned parandused. Siis stardime koos ajalooõhtule.
2 kommentaari
Teeolud olid lumised isegi lõuna ajal, kui kella üheks tööle üritasin jõuda (st polnud sahka näinud). Õnneks oli mul nii palju taipu, et kõik elektroonika füüsiliselt välja lülitada ja “ise” autot juhtida.Näha polnud muidugi suurt midagi ja kõhutundega tuli sõita, aga tööle ma siiski jõudsin :D
Koju tagasi proovin pääseda teist kaudu.
Jäätunud (ja tasakaalust seetõttu väljaläinud) velgedelt põrub jää ise tasapisi ära. Jah, see võib võtta aega – minul juhtus see näiteks millalgi täna, kuigi lumes ukerdasin viimati pühapäeval, mil see jama ka algas. Muud pole midagi, kui tasakaalust väljas velgedega ei kannata üle 75-80 sõita (pehmete rehvide korral) – autos istuda ja ka kätel roolirattal on ebamugav ja lõhub samuti liigendeid.
Olen kunagi samaks asjaks kasutanud paari Tallinna kaubanduskeskuse kergelt köäetavat parkimismaja, seekord polnud vaja.
Auto katus ja tagaosa muide endiselt ja juba pikki päevi lumised (loe – tugevalt jäätunud). Ilma igasuguse lootuseta neid sellest vabastada enne lume-külmade lõppemist. Aga noh, kannatame selle piisa kuluvat lisakütust ära…