Kuigi eilne päev kulus suuremas osas puude veole, mis jätkub veel tänagi, jõudsin õhtupoolikul üles panna paar riiulit. Kandurid sepistas mulle Väinjärve sepp Volodja Lehter ja riiulina kasutasin Naturalist hulk aega tagasi ostetud planku mõõtudega 50×200. Ma ei tea kas tuli välja nii nagu peab, sest olles harjunud tänapäevase “viimistletud” ning tavamõistusele hoomamatute paigaldusjuhistega mööbliga, jäi süda kripeldama juba pelgalt asjaolust, kui vähe sellise funktsionaalsuse lisamiseks aega kulus. Seekord ma ei mõõtnud isegi kandurite vahesid võrdseks vaid paigutasin need parema äranägemise ja kindlama kinnituskoha järgi.
Algselt plaanisime kõik 10 kandurit ära kasutada ühes toas aga siis tundus meile, et neljas seinas oleva raamaturiiuliga jääb tuba pisut liiga sünge. Seepärast piirdusime kahega ja kasutasime kaks kandurit ära köögis, kuhu Maarja sai laua kohale ühe lisariiuli. Kui ma eile ise oma kätetööd imetlesin, avastasin mõnevõrra endalegi ootamatult, et nii see peabki olema ja et kuigi ääretult lihtsa ehitusega, sobivad need kolm riiulit meie üha enam käe-järgi muutuvasse elamisse vägagi hästi ja mõjuvad oma primitiivsuses äärmiselt koduselt.
