Sain hiljuti äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks, kui avastasin, et MTÜ Nahkanuia arveldusarvele oli laekunud kaks küllaltki kopsakat annetust. Üks neist summas 250 ja teine 200 krooni, kusjuures esimese annetuse selgitusse oli märgitud, et see on ajalooõhtu jätkumise eesmärgil.
Annetustega on selline huvitav lugu, et kuigi nad on teatud mõttes planeeritud, ei saa planeerida nende summat. Lisaks on iga annetus tulenevalt Eestis levinud mõtteviisist, et “tasuta sain, järelikult ei maksa saadud asi midagi”, siiski meeldiv üllatus ja … planeerimata tulu! “Tulu” siiski mitte otseses mõttes, sest MTÜ-ga seotud väljaminekuid on samuti ning vähemasti MTÜ Nahkanuia puhul kipuvad need mitmekordselt ületama “tulud” ehk annetused. “Annetuste” all pean ma silmas annetusi väljastpoolt minu pereringi, mida 2010 aasta jooksul laekus summas 550 krooni (jätan välja ühe suure annetuse, mille saamine on seotud Vardja tee rekonstrueerimisega).
Millest koosneb MTÜ Nahkanuia kulubaas? Ametlikult koosneb see veebikeskkonna nahkanuia.net ülalpidamiskuludest (domeen ise, haldus- ja kujundustööd), veebikeskkonna vanadpildid.net ülalpidamiskuludest (domeen ise, haldus- ja kujundustööd), veebikeskkonna koerufoorum.net ülalpidamiskuludest (domeen ise, haldus- ja kujundustööd) ning vanade fotode soetamisega seotud otsekuludest (fotode ost oksjonikeskkonnast osta.ee või mujalt). Pole just palju! Kuid see on jäämäe veepealne, nähtav osa. On ju veel vanade fotode otsimise, skanneerimise ja säilitamisega seotud kulud (kütus, amortisatsioon, aeg, albumid, digitaalne arhiiv jne.), kahe veebikeskkonna administreerimiskulu (esialgu siiski mõõdetav ajas) ning näiteks ka kogu ajalooõhtutega seotud kulutuste pakett. Viimasesse kuulub näiteks kuulutuse kujundamine/printimine/levitamine, esineja tasustamine (kui see on vajalik), vajamineva tehnika hankimine (videokaamera, projektor jne., millest osa on siiani korraldanud Kultuurimaja) ja miks ka mitte ajalooõhtu ettekande salvestis videokandjal ehk siis DVD. Kui see kõik kokku panna, võib minu abikaasa, perekonna ja sõprade murest raha kulutamise osas aru saada.
Meenub ühe huvilise hiljutine küsimus ajalooõhtu korraldamiskulude kohta ehk kes need kannab? Vastuse peale, et seda teen ma isiklike vahendite arvel, kerkisid küsija kulmud piltlikult öeldes juuksepiirini.
Ma ei ole selles mõttes, raha kulutamise mõttes, enesepiitsutaja ega otsi eelnevaga ka kellegi haletsust. Olen oma projekte rahastanud suuremas osas teadlikult ise ja eesmärgiga, eesmärgiks säilitada projektide teravus ja selge identiteet. Ise tehes suudan olla ka maksimaalselt paindlik ning kohandada nii iseenda kui koostööpartnerite tegevust vastavalt võimalustele. Projektid, mis ei kogu piisavalt huvilisi, saab probleemideta lukku lüüa. Hiljuti vestlesin sel teemal ühe hea tuttavaga ning võrdlesin seda olukorraga, kus külas olles arvestatakse pererahva omapäraga ning kommetega. Ta vastas:
Tahtsin veel öelda, et tegelikult olen ma Su peale kade (heas mõttes muidugi), et Sa oled olukorras, kus Sa saad öelda, et Sina pakud ainult suhkruga kohvi ja kogu moos.
Edasi ta selgitab (rasvane tekst minu lisatud):
Ikka imestama paneb küll, et kui ma olen kuulutanud välja, et ma soovin lähtuda võimalikult suure läbipaistvuse põhimõttest, et üritan kõik, mis vähegi oluline, ka blogis kirja panna. Ja et kui midagi on, millest keegi aru ei saa, millega rahul ei ole vmt, siis võib igaüks pöörduda ja küsida, et mis värk on (see õigus on inimestele tagatud isegi seadusega, juhul kui riik või KOV MTÜ-d toetab). No muidugi ei tee seda keegi, vaid lihtsam on ju minna veel järgmisesse külla (suurem keskus, endine sovhoosikeskus), ja hakata seal ussitama. Ja nii ei olegi point enam isegi selles, et kas see kohv, mida sa pakkuda soovid, muutub sellest liiga suurest demokraatiast (otsustusel kaasarääkijate arvust) tulenevalt liiga kirjuks, vaid tuleb veel hakkama saada väga erinevate värvikate isiksustega, kes igaüks elab omas mullis, kes igaüks võib solvuda mingi eriti mõttetu asjaga seoses ja mossitada “mina küll rohkem külaplatsile ei tule” :)
Tänu sõltumatule rahastusele olen suutnud oma projektide puhul sellist olukorda vältida. Toetatakse, kui toetatakse, MTÜ Nahkanuia algatusi ilma, et selleks oleks antud vastulubadusi. See teeb kõik toetuse pakkujad eriti väärtuslikuks ning võimaldab minu arvates neile külge kleepida sildi “puhtast südamest”. See, et annetused on sihtotstarbelised, pole veel hakanud segama, kuna mistahes projekti jaoks laekunud summad on jäänud siiski kuludest väiksemaks.
Filmis “Viini postmark”, mis on ühtlasi ka üks minu suurtest lemmikutest, peab kastivabriku direktor vabrikut külastavatele ekskursantidele järgmise loengu:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Olen tihtipeale öelnud, et meie vabasektori ja seda rahastavate ametkondade ning fondide tegevus sarnaneb suures osas selle kastivabriku tööga. Vormid valmivad enne kui sisu ja sealt need probleemid algavad. Et projektid oleksid elujõulised ja täisväärtuslikud, tuleb neid kasvatada alt üles, mitte vastupidi. Raskelt saavutatud ning vähesest suureks kasvanud asjad ei kipu nii kergelt kaduma! Kui teha teistpidi, võib juhtuda nagu kastivabrikus – oleme kastide tootmises küll esikohal maailmas aga sinna sisse pole panna midagi!
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
MTÜ Nahkanuia projektid on siiani osutunud äärmiselt elujõuliseks ja selle põhjuseks pean ma eelkõige võimalust neid oma äranägemise järele või minimaalse otsustajate grupiga planeerida ning teostada. See muidugi ei tähenda, et nõuanded ja soovitused ei oleks oodatud, seda enam, et kõik MTÜ Nahkanuia tegevused on siiski suunatud koerukate üleüldise heaolu suurendamisele. Ja kuigi need projektid on nii MTÜ (loe: minu) nägu kui need olla saavad, leidub siiski neid, kes ei pea paljuks nende toetuseks rahalisi annetusi teha. See teeb need eriti väärtuslikuks ja kohe tuleb see koht, kus ma neid inimesi südamest tänan ja kinnitan, et teie annetusi käsitletakse ainult sihtotstarbeliselt. Sama suur tänu ka kõigile neile, kes jõu ja nõuga on aidanud kaasa MTÜ Nahkanuia projektide teostumisele, ka teie abi on kõrgelt hinnatud!
Aga olemasolevatele projektidele on tulemas lisa! Koos Ervita juurtega Romeo Koitmäega oleme alustamas ühe omanäolise fotoprojektiga, kus Koeru kant leiab tutvustamist läbi kaunite loodus ja olustikufotode. Kohe-kohe on vanadpildid.net baasil algamas LEADER programmi rahadega keskkonna tarkvara arendamine ning selle muutmine kasutatavaks nii Järvamaa kui ka Eesti üleselt. Pole välistatud, et siinkohal loetletu saab 2011 aasta jooksul lisagi. Mis kõige tähtsam, püüan säilitada projektide teravuse ning omanäolisuse, see on 2011 aasta esimene suur kõrvaleesmärk.