Preedi ja Rõhu 2008

Ei oskagi kuskilt alustada! Viimasel ajal on saanud nii palju tsiteerida, et oma sõnastuses millegi kirjapanek on tõeline katsumus. Põhimõtteliselt tahan öelda, et hommikul ärgates paistis taevas päike ja tõotas tulla ilus ilm. Juba voodis tegin plaanid Matiga koos välja minna ja pildistada kohti, millest siin ajaveebis nii palju juttu on olnud – Preedi ja Rõhu mõisasid. Õigemini kõike seda, mis neist veel järel on.

Alustasime Rõhult, minu praegusest “kodukülast”. Jätsime auto Poljakova Eve maja juurde ja kõndisime Jussi Jaani poja saatel Rõhu mõisa vundamendi juurde. Ega seal midagi suurt näha ei ole, kui välja arvata vundament ise, mis on parajalt kinni kasvanud aga endiselt läbi kündmata. Tõenäoliselt tuleb selle eest tänada Jussi Jaani ennast, kelle maatükil see asub. Perepoeg näitas mulle veel vähemalt kolme keldri eeldatavat asukohta, millest üht sai veel maastikul tuvastada.

Karjamõisa 1876 ehitatud maakividest tall paikneb Poljakova Eve kinnistul, mis peaks olema müügis. Eve seda minu teada laialt ei reklaami aga sellekohane otsus on tal tehtud. Leiduks ainult sobiv ostja! Et saada endale juba nimetatud suur maakividest tall, ümberehitatud palkidest elumaja ja umbes 18 hektarit maad, tuleb välja käia umbes 1 000 000 krooni.1

Tall on küll hästi säilinud aga miinuseks on kindlasti selle läänepoolne ots, minu mäletamist järgi pommitabamuse sai (!?). Hiljem on see maitsekalt silikaadiga kinni ehitatud, ikka vanas heas nõukogude aja stiilis. Minu arvates, on tegemist ainsa tõelise väärtusega sellel kinnistul. :)

Tehtud pildid laadisin üles oma PicasaWeb pildialbumisse aga neid saab vaadata ka siinsamas2.

Edasi põrutasime Preeti. Esimene mulje, mille mulle see mõisakompleks jättis, polnud just kõige meeldivam. Kahju oli näha neid hooneid, millest paljud on vähemalt teoreetiliselt veel taastatavad, lagunemas ja kokku varisemas. Ma ei tea, millist ülesannet täitis näiteks teistest pisut eraldi lagedal paiknev maakividest hoone kunagi aga selle katus on sisse langanud minu silmade all. Veel paar aastat tagasi oli see enam vähem “korras”. Inimestelt olen kuulnud, et on tehtud ka ettepanekuid mõisasüdame ostmiseks aga pärijad on need tagasi lükanud. Miks, ei tea. Aga väga rumal on see neist küll jätta niimoodi oma perekonna vara lagunema.

Selle käigu peamine tulemus minu jaoks oli mõisahäärberi täpse asukoha kindlaks tegemine. Oma kujutluses olin seda paigutanud siia ja sinna aga nüüd sain pildi ette. Hoone askoht on tuvastatav vundamendi aga ka endiselt jälgitavate ja osaliselt veel toimivate suurte võlvkeldrite järgi. Häärberi varemetel konnates peab seetõttu olema ettevaatlik, et neisse mitte sisse kukkuda.

Lisaks leidsin ühe suure kasutuskõlblulise võlvkeldri, mille olemasolust mul tänaseni aimu polnud. Alles on suur võlvkaartega tall, laut ja viinaköök. Ülejäänud hooneid võib küll kergesti eristada aga nende omaaegset ülesannet ma ei tea. Kõigest mida nägin, tegin pildid ja laadisin osa üles oma veebialbumisse. On äraütlemata kurb vaadata, kuidas selline võimas hoonetekompleks kasutult laguneb. Ja kui isegi leiduks keegi, kellel oleks raha ja/või tahtmist see kas külamajana või muul otstarbel taastada, tuleks tal kõigepealt kuidagi kinnistada enda omandiõigus sellele. Võõral maal tänapäeval ikka naljalt tegutsema, veel vähem investeerima ei hakka.

Aga midagi pole öelda, ehitatud on hästi ja kasutatud ehitustehnika avaldab muljet. Näiteks viinaköögi teise korruse tellistest laotud võlvlagi. Või see, et pea kõik selle mõisa kõrvalhooned on ehitatud paekivist. Muljetavaldav on kasvõi hoonete hulk, mis küll iseenesest ilmselt teiste kaasaegsete mõisadega midagi erilist polnud.

Edasi viis minu ja Mati tee Ilveste juurde, kuhu ma pidin ühe paki toimetama. Poiss jäi sinna, ise läksin korraks Starast Vello juurde. Siis tagasi ja koju. Nahkanuiale jõudsime kui hämarduma hakkas. Mati peaaegu juba tukkus.

Algav nädal tõotab tulla põnev kui nii võib öelda. Samal ajal kui Maarja läheb haiglasse, peame meie Matiga mingis osas siiski rutiinse igapäevaeluga hakkama saama ning lahendama selle keeruka logistilise olukorra, mis tekib Mati lasteaeda viimise-toomise, Maarja Paidesse toimetamise ja ise seal olekuga. Lasteaed valmistab ette aastalõpu kontserti ja Mati osaleb seal koos teistega. Me ei näe põhjust, miks see peaks olema teisiti. Kui vähegi võimalik, hoolitseme, et poiss saaks teistega koos läbi teha kõik proovid ja harjutused. Kindlasti aga oleme Matiga Paides kolmapäeval, õe sünd on ikkagi kõige olulisem!

1. Vaatasin praegu maaameti kaardiserverist järgi ja nägin, et kinnistuid on juba kaks. Ma pole kindel, et see on alati nii olnud. Tall ja 16 hektarit moodustavad ühe kinnistu ning elumaja koos 2,4 hektariga teise. [↩]
2. Pildid on nö geotag’itud ehk varustatud pildistamise kohaga, mis on päris täpne. Seda saab näha otse internetialbumist. [↩]