Juhtusin lugema üht hiljutist Maalehte, kus läbi numbri rääkisid inimesed oma erilistest jõuludest. Lugesin neid lugusid, millest mõned olid päris mõnusad ja hästi kirjutatud ning sorisin samaaegselt oma mälus. Mõtlesin, mida minul oleks olnud pakkuda kui keegi küsinuks minult eredaima isikliku jõulumälestuse kohta. Tunnistan ausalt, et jõuludest pole mul ühtki mälestust, rääkimata eredaimast aga on üks ja ainus topsitäis mälupilte nääridest, mis said vastu võetud 1978-79 aastavahetusel. Elasime siis Paides Kure tänaval.
Mul on selgelt meeles kuidas ema tegi mulle piduliku õhtu ootel köögis mingid lokilaadsed asjandused ja et ma olin ennast peeglist nähes ääretult solvunud. Ei aidanud juuste sassi ajamine ega midagi, buratinolik väljanägemine jäi mulle mitmeks päevaks. Tollest õhtust endast on meelde jäänud katkendlikult näärimees, pisut talle luuletuse lugemist ja mänguasjad, mille rohkuse eest hoolitses minu vanaema Velda. Kui välja arvata lokid, on kõik muu imepisikesed killud, millest suurt pilti pole võimalik kokku panna. Või pole see võimalik ilma alloleva fotoseeriata. Vot selline on minu eredaim mälestus “jõuludest”.