Mati ülestunnistus

Rääkisin Matile kaks lugu oma lapsepõlvest, kus ma salaja suitsu proovisin. Sellest kuidas ma suits suus sõbraga puu otsas ronisin ning korrast, mil ma Vahukülas salaja isa piipu katsetasin. Mulle tundub, et too Vahuküla vahejuhtum pani lõplikult paika minu vahekorra suitsu ja suitsetamisega. Paarist mahvist jäi suhu nii vastik maitse, et mulle pole aastaid hiljem tekkinud kordagi isu suitsu proovida.

Piibuloo peale küsis Mati minult tagajärgede kohta. Et mis juhtus kui isa sellest teada sai. Ütlesin et midagi ning lisasin, et poisid ikka teevad vahel selliseid asju. Ta mõtles natuke ja ütles siis, et tema on ka pahandust teinud. Püüdsin võimalikult ükskõikse näo teha kui küsisin, mis nimelt. Poisi ülestunnistus üllatas mind.

“Ma jõin salaja viina.” Järgnes lapse kirjeldus, kuidas tal oli janu olnud ja külmkapis viinapudelit märgates sealt endale pisut kallanud. Kui ma küsisin, miks ta midagi muud ei võtnud, selgitati mulle siiralt, muud lihtsalt polnud ning vesi ei pidavat kohe üldse sobima. Noh, vett sobibki ju ainult viin asendama … :)

Ma ei osanud muud kui pahvatasin poisi ülestunnistuse peale naerma. Karistada ja noomida polnud mingit põhjust, sellisesse “usalduslikku vestlusesse” poleks see ka lihtsalt sobinud. Ja ma ei usu, et proovitud viinakogus suur oleks olnud. Ta võttis vana Eesti kombe kohaselt otse pudelist ja jook olevat kõrvetanud.

Meie kodus on ainus suu kaudu manustatav alkohoolne jook vein Maarjale, mida temagi pruugib haruharva. Viin kapis on raviotstarbeline. Oma isa pole ei Mattis ega Matilde näinud kunagi napsu võtmas. Isegi Maarjal pole see õnnestunud. Ja mitte seetõttu, et ma seda nii hästi varjata oskan, vaid seepärast, et ma ei tee seda üldse. Mööndusteta. Seepärast ma loodan, et Mati pääseb “pärilikust” viinaveast. Oli minul selline halb eeskuju olemas aga ei hakanud külge, minu pojal on sellevõrra kergem.