Suhtlesin hiljuti ühe ammuse sõbraga. Rääkides möödunud aegadest, üheskoos tehtust, asjadest mis said õigesti ja ka neist, mis valesti, soovitas ta “olla üle tehtust”.
Mäletan üht ammust seika oma lapsepõlve pioneerilaagrielust, kuidas ma suure vennana „unustasin” ära oma väikese õe. Lühidalt öeldes tundus mulle tollal palju vajalikum jagada või vahetada Läti ekskursioonilt ostetud täiesti teistmoodi komme oma rühmakaaslastega, kui hoida neid Mimmule, kes oma suurt venda pikisilmi tagasi ootas. On asju mida mul on raske endale andestada ka paljude aastate pärast, see on üks neist ja ratsionaalsed argumendid siin ei aita. Seda mälestust on raske kustutada ja lunastada.
Sageli öeldakse, et vanadest asjadest rääkimine ja nende „lahendada” püüdmine ei muuda midagi. Kõik tehtu/käitumine toimub teatud ajas ja ruumis ning kajastab hetke, mina suhtumist. Olnu lihtsalt pole enam oluline – aeg on teinud oma töö. Aeg parandabki enamiku haavasid aga mõne jaoks näib meie elu olevat liiga lühike.
Mistahes tehtu analüüsi muudab alati keeruliseks asjaolu, et erinevad inimesed tajuvad neid ümbritsevat erinevalt. Ja unustavad erinevalt. Ma ei tea kas mu õde üleüldse seda vahejuhtumit mäletabki aga minu jaoks on see nagu eile. Ja nii on see paljude asjadega.
Vahetavahel kiputakse selliseid teemasid, kui need üldse vanade sõprade vahel üles võetakse, tõlgendama õigustamise, põhjendamise või mis veel hullem, omakasupüüdlikkusega. Et mis sa siis vastu tahad? Mis on su „tegelik” ajend? Aga mis siis kui mingit ajendit polegi? On lihtsalt soov ammuse tuttavaga vestelda, talle silma vaadata ja mingite käegakatsutamatute tõendite põhjal veenduda, et kõik on hästi. Et need möödunud asjad on tõesti unustatud ning ei tohiks koormata enam ka ennast süüdi tundvat osapoolt.
Mulle tuleb meelde üks lugu mehest, kes sõbra palvel peab talle toimetama ühe koti (Jack London!?). Kõikide raskustega võideldes, teekond sõbra juurde on keeruline ja täis kõikvõimalikke takistusi, õnnestubki mehel kott lõpuks tervena üle anda. Selgub, et kotis olid saaja jaoks ebaolulised vidinad ning tooja oli koti tähtsust üle hinnanud.
Võib ju olla, et mõni ühine mälestus on nagu see kott, ühele hiiglama oluline, teisele tühine. Üks tarib seda terve elu kaasas, teine on selle olemasolugi unustanud nagu minu õde need õnnetud kommid ja reeturina käitunud venna. Aga koti hoidjale on siiski oluline see kott isiklikult üle anda, sest see on ainus viis veenduda, et tema on omalt poolt teinud kõik võimaliku. Alles seejärel saab ka tema unustada.
Teinekord mulle tundub, et ka minu mälestuste kott on otsekui täis mõttetut kola, millest keegi teine peale minu ei tea ega pea. Seda pole isegi mulle antud vaid ma ise olen enesele võtnud lubaduse kott omanikule tagasi toimetada või siis pole ma nõus sellest lahti laskma. Ei tea! Aga las see siis olla nii ja ehk leian ka mina kunagi jõu, et see tühjaks kallata ja tulle visata.
Seniks soovin ma nii iseendale kui ka kõigile teistele ausust iseenda vastu. Sest kes teab, võib olla oleme me rohkem mina ise siis kui me seda kõige vähem arvame! :)
4 kommentaari
See on üks sisukas mõtisklus.
Aitäh hea posti eest.
Olen ise ka sel teemal mõtisklenud. Kolm seika lapsepõlvest tuleb mulle aeg-ajalt meelde. Sai spordilaagris ühte poissi narritud grupiviisiliselt, kusikuks, ta hakkas nutma selle peale (praegu on ta tuntud sportlane). Teine sündmus oli ühe lapsepõlvesõbraga, kui ükskord talvel väljas olles tekkis mingi nagelemine ja tahtsime enda juurest selle ühe ära ajada, tema aga ei läinud, jõlkus järel. Siis mina panin selle poisi pikali maha ja ütlesin, et mine ära, tema hakkas nutma ja läks ära. Temaga suhtlen siiamaani, küll väga harva aga siiski. Kolmas juhus oli vene plikaga, kes käis makk õlal ja siis läks ütlemiseks kuna venelaste ja eestlaste vahel oli sel ajal palju jagelemist. Kokkuvõttes üritasin tema näo suunas jalaga lüüa (olin ise jalgratta peal), kõvasti ta pihta vist ei saanud aga see pole muidugi vabandus. Selle eest ma sain ta sõbralt, suurelt võrri-Andreilt, üsna pea 2 korda kolakat, lõualuud vist siiamaani natuke loksuvad sellest sündmusest.
Kahel juhul kolmest oli siis tegu grupiviisilise alandamisega, sama teema nagu koolivägivald. Sellest on mul kõige rohkem kahju, sest inimene keda grupiviisiliselt alandatakse viiakse üpris äärmuslikku situatsiooni (KÕIK vs tema), või vähemalt sel hetkel seis tundub talle sellisena. Olen seda tundnud ka enda nahal, rohkem kui üks kord. Oma järeldused olen ma muidugi teinud ja kahetsen sügavalt, aga tagasi pöörata pole asju võimalik. Arvatavasti see, et need seigad mulle aeg-ajalt meelde tulevad, ongi karistus. Väga võimalik, et ohvrid ise ei mäletagi enam neid sündmusi, õnneks polnud need ka väga ekstreemsed. Aga ma arvan, et kui inimene saab aru oma tegude tagajärgedest siis see on juba suur asi. Täiskasvanuna ma ealeski ei teeks neid asju mis ma tegin ja pigem astuks kindlasti kiusatava kaitseks välja aga näed, alati ei ole kõik nii ilus olnud. :)
http://www.imdb.com/title/tt1193138/
Hiljuti oli telekas see film “Up in the Air” (“Õhus”)
kotiteemaga läheb kokku. ülejäänud arvamust ma juba põgusalt jagasin.