Kuna Eestis on kehvasti vormistatud ja viltuse horisondiga loodusfotod in, söendan ma avaldada ühe lühikese seeria Männikjärve rabas 2005 aastal enda poolt tehtud fotosid. Ma ei püüa selle fotoseeria näol kellegagi konkureerida, ei heas ega halvas mõttes, pigem ühe lihtsa mõttekonstruktsiooni abil tõsta Endla soostiku väärtust nende silmis, kes selle äärealadel või kaugemal elavad.
Läksime tookord õetütar Kimberlyga kahekesi. Toomale jõudsime pimedas. Jätsime auto parklasse ja koos autoga ka minu fotoaparaadi, mis jäi masina katusele. Kui ma selle raba servale jõudes avastasin, hakkas päike juba puude tagant esimesi päeva märke ilmutama.
Suutsin Kimmuga kokku leppida, et minu ootamine üksi pimedal metsaserval on parem mõte kui minuga koos 2 kilomeetri jooks ning panin ajama. Fotokaga tagasi jõudes oli alles nii tüdruk kui minu fliis, mille alla ta pealambiga peitu puges.
See oli ilus hommik ja mul on hea meel, et me kohal olime ja seda tunnistada võisime. Siit ka soovitus kõigile – tehke ära! Üks päikesetõus rabas saab meid muuta ainult paremateks inimesteks!
4 kommentaari
Ma vist ei julgeks seal öösel olla. Isegi ei tea, mida kardaks. :)Aga pildid on küll väga ilusad. :))
Mmm… hommikul ärgata rabas, äratasid oma kaadritega juba kevade igatsuse, kuigi ka talv on meeldiv nagu iga aastaaeg. Kõigil oma võlud.
Pildid on väga meeleolukad.
Romeo – jõuame saabuval kevadel ja suvel Endla rabasid näha ja pildistada! Ka ise ootan!
Marje võtame mõnel sellisel koledal hommikul kaasa ja jätame ta harjumise mõttes mõneks ajaks pimedasse üksi.
:)