Kui ma väike poiss olin, meeldis mulle väga lugeda ja kuulata muinasjutte. Muinasjutud andsid minu lapsefantaasiale tööd ning panid ette kujutama kõiki neid võimalikke ja võimatuid olukordi, millega minu kangelased kokku puutusid. Ja nii nagu tänase päevani ei häbene ma kätte võtta mõnd vana muinasjuturaamatut, on ka selliseid lugusid, mis endiselt minu mõttemaailma erksana hoiavad. Näiteks lugu Taadist ja Meistrist, mida ma püüan edasi anda mälu järgi kuid võimalikult täpselt.
Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga elasid Taat ja Meister. Olles mõlemad kuldsete kätega toredad mehed, said nad omavahel hästi läbi ning kuigi nad igapäevaselt ei suhelnud, saatsid nad teineteisele kaarnatega aeg-ajalt sõnumeid ning vahetasid kaupu. Rikkad nad ei olnud kuid üksteisele võlgu ka ei jäänud!
Ühel ilusal päeval otsustas Taat tellida meistrilt kolm lihtsat prossi. Taat tahtis need kinkida oma abielueas tütardele kaasavaraks. Kuna vanema tütre pulmad olid ukse ees, sai lisaks prossi välimusele ning hinnale kokku lepitud ka tähtaeg. Meister asus tööd teostama.
Kui kaarnad tõid sõnumi töö valmimisest, seadis Taat sammud Meistri poole. Tehtud töö ületas kõik Taadi ootused! Meister oli ka ennast ületanud ja valmistanud Taadile kolm ilmeilusat prossi, mis neile kinnitatud kalliskivide ja kulla tõttu särasid päikeset eredamalt ning oleksid sobinud ka mõne kuningatütre rinda kaunistama. Ainus häda oli hind, mis algsest pea poole kallim ning millest Meister Taati enne kauba üleandmist ei olnud teadvustanud.
Taat oli kimbatuses, prosse oli kangesti tarvis kuid arvestatust kõrgem hind tegi meele mõruks. Et esimesed pulmad olid ukse ees, tuli otsus kiiresti langetada. “Mis seal ikka”, mõtles Taat ja lõi Meistriga käed, “ehk õnnestub see raha aja jooksul hankida, olin ju mina lõppeks prosside tellija”.
Kui saabus aeg kauba eest tasuda, oli taadil olemas rahasumma, mis vastas tema poolt tellitud prosside algsele hinnale. Et Meister ootas täit summat, sõlmiti kokkulepe, mille järele puuduolev tasu pidi makstama pärast ühe prossi reaalset mahamüümist, sest just niipalju jäi Taadil puudu. See aga ei õnnestunud, sest üleüldine viljaikaldus maal oli mõjutanud kõiki, isegi rikkaid linnakodanikke ning kaupmehi ja kaarnate vahendusel sõlmiti uus kokkulepe, mis sai seekord tähtajaline. Määratud ajal saabusid kaarnad, nokas Meistri meeldetuletus kokkuleppe kohta.
Taat, olles vaadanud oma asju nii ja naa leidis, et seda raha ei ole ega tule. Aasta viljasaagid oli olnud kehvad ja ega karjakasvatuski loodetud tulu polnud toonud. Lisaks kripeldas Taadi südamel vingerpuss, mille Meister talle, küll heast tahtest aga siiski, mänginud oli. Ja Taat saatiski kaarnatega tagasi sõnumi, milles ta soovimata vabaneda vastutustest viitas Meistri poolt tekitatud sundolukorrale ning tegi ettepaneku jagada vastutust ja oodata maksmisega kuni kolmanda tütre pross on realiseeritud või siis võtta see tagasi ja realiseerida ise.
Meister, olles saanud kätte Taadi sõnumi ning tundes ukaase leidis, et tal ei ole kohustust valida Taadi pakutud variantide vahel ning et tal pole vahet kuidas Taat prossi kasutab. Kuna Taat oli kaupa vastu võttes hinnaga nõustunud, tuleb tal selle eest tasuda. Lõppeks süüdistas ta Taati isegi enda mõjutamises uskuma asja, mille kohta Taat teab, et see ei ole õige, et Meister jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused.
…
Kuidas see lugu Taadist ja Meistrist seitsme maa ja mere taga lõppes, mul meeles ei ole. Küll olen ma mõtisklenud teinekord elus ette tulevate sarnaste olukordade üle ning küsinud endalt selle muinajutu valguses:
- Kas selles olukorras jagasid Taat ja Meister vastutust?
- Kas Taadil oli õigus nõuda Meistrilt vastutuse jagamist? Või olid Taadi argumendid puhas demagoogia nagu seda tänapäeval nimetatakse?
- Või oli hoopis Meistril õigus, sest kuigi tema tehtud töö ei vastanud algsele tellimusele, oli Taat need tõepoolest vastu võtnud ja sellega ka hinna kinnitanud?
- Kas olles sundolukorras, kus tähtaeg koputas uksele ja pulmakinki tarvis, oli Taadil üleüldse mingi kohustus sellise töö eest tasuda?
- Või oleks hoopis Meister pidanud maksma trahvi Taadile paremate kuid siiski kallimate ja esialgsele tellimusele mittevastavate prosside üleandmise eest ajal, mil uute tegemine polnud enam ajaliselt võimalik?
- Kas emotsionaalsetel argumentidel nagu Taadil prosse vastu võttes mõttes olid, on üldse mingisugune kaal?
- Kas pole kummaline, et Taat, kellega kaubavahetus oli siiani sujunud tõrgeteta, osutus ühtäkki demagoogiks? Kas see poleks juba varem pidanud näha olema?
Oleksin kangesti huvitatud, mida lugeja sellest arvab! Äkki arvate midagi …