Olgu siis käesolevaga postitatud teinegi Rakke kooliõpilase kodutöö. Autoriks on Rääk Siiri, Xb klassi õpilane. Temaga on oma mälestusi jaganud Elise Müllerluch (?). Ühtegi sobivat polti seekord lisada ei olnud. Aasta ehk ka 1960 kuigi väiksema kindlusega kui eelmine postitus.
Jutte mõisaelust.
Tolleaegse Preedi mõisa valitsejaks oli parun. Parun elas koos oma naise ja kasutütrega suures mõisa majas. Iseloomu poolest ei olnud ta kuigi heasüdamlik. Igapäevaseks sõnaks parunil mida võis kuulda, nii talupoegadele kui ka teenijatele ütlevat, oli lurjus. Talupoegade töö algas juba hommikul vara ja lõppes hilja õhtul. Tööd tegid nii vanad kui ka noored. Suvel, kui algas heinaaeg, läksid tüdrukud kuueteistaastaselt hommikul vara heinamaale niitma. Niideti käsitsi. Õhtuks väsimus võttis nii võimust, et vaevu veel liiguti heinakaarel.
Ükskord kaks tüdrukud panid heina kokku. Ühele tuli nii suur argitäis, et ei jõudnud tõstagi, siis tuli teine tüdruk appi ja tõstsid kahekesi. Vana parun nägi seda ja tuli kohe karjudes: “Mis te lurjused siin logelete, kui tööd ei tee!” Teisel päeval parun rääkis tüdruku isale, et ära anna talle nii palju süüa, läheb paksuks ja siis ei viitsi tööd teha.
Suve järgi tuli sügis uute töödega. Jälle kiire viljakoristus- ja kartulivõtmise-aeg.
Rehepeksu ajal muutusid päevad ja ööd raskeks. Igaühele tuli mõisas rehepeksu aja tööl olla. Rukis tahtis ju ruttu koristada, et mitte teistele töödele jalgu jääda. Parun aga sõitis neli hobust tõlla ees ringi ja kontrollis talupoegade tööd ning toimetusi. Kord jäi üks talupoeg koju kartulit võtma. Sealt aga sõitis parun tõllas mööda ja vibutas piitsa ning hüüdis, et kui sa lurjus homme tööle ei tule, siis saad seda. Muidugi teisel päeval läks ta jälle tööle. Sel ajal aga ihunuhtlust ei olnud, kubjas ei olnud ka kuigi kuri mees. Nii et talupoegadel see karistus jäi saamata.
Jõulude ajal mõisaproua tegu suure jõulupuu ja kutsus kõiki külalapsi enda juurde mõisa. Siin ta kinkis igaühele midagi. Näit; villaseid kleidiriideid, kindaid, sokke, kingi ja maiustusi. See oli lastele suureks rõõmuks.
Mõisas oli ka karjapoiss. Parun läks kord karja juurde ja lõi karjapoissi. See ei andnud ka alla ja tüli läks lahti. Parun ei jõudnud karjapoisile vastu panna ja to peksis paruni vaeseomaks. Suure hirmuga tõusis püsti, krahmas maast mütsi ja hakkas mõisa poole jooksma. Mõisas teised vaatavad, et mis sel parunil küll nüüd pähe on pandud. Ei olnud muud midagi kui karjapoisi müts, mille ta suure hirmuga maast haaras ja pähe pani. Karjaposile jäi paruni uhke kaabu.
Peale selle parun jäi raskesti haigeks ja suri.