Endla nõgu

Ma teen täna haltuurat ja ei kirjuta ise rohkem kui need mõned laused sissejuhatuses. Minu tänane päev oli küll eriline aga mitte sedavõrd, et selleks oleks võimalik mingit huvitavat postitust kokku panna. Seepärast avaldan jälle lõigukese raamatust “Paide rajoonis”, teksti, mille ma nii-ehk-naa oleks siia üles riputanud. Miks siis mitte teha seda praegu? Kui siiani on olnud tähelepanu raskuskese piirkonna ajalool, olgu ta hetkeks piirkonna geograafial läbi Endel Varepi silmade aastal 1972 (kaks aastat enne minu sündi).

Endla nõgu

Pandivere kõrgustik madaldub lõunas laialdaseks nõoks, mis eraldab nimetatud ala Vooremaast ja Kesk-Eesti moreenitasandikust. Selle nõo keskosas asub (Jõgeva rajooni piires) Endla järv 72 m kõrgusel ü.m. Äravool nõost toimub Põltsamaa jõe kaudu, mille ääres maapind Paide rajooni kagupiiril madaldub 60 m-ni. Endla nõost lääne pool on rida samalaadseid madalaid piirkondi, kust äravool toimub Prandi jõe kaudu Pärnu jõgikonda.

Endla nõo äärealasid iseloomustab reljeefi loodekagu-suunaline voorestatus: nõo keskosa aga kujutab endast laialdast sootasandikku väheste soosaartega. Paide rajooni osas võime täheldada mitut voorjat loodekagu-suunalist kõrgendikku, nagu Nahka-Nuia voor, Orava-Lutsu künnis ning Merja ja Valila seljakud. Nende vahele jäävad samasuunalised vagumused, milledes on levinud sood. Neist on suurimad Väinjärve soo, Kõpsta raba, Vahu soo, Rummallika raba, Oostriku soo, Udeva-Vao soo, Punaraba jmt., mis kõik on ühenduses rajooni lõunaservale jääva Endla soostikuga. Lääne poole jäävad eraldi nõgudes paiknevad Allika ja Andressaare raba, Ristsoo, laialdane Silmsi soo (21,6 km2) ning Tamsi soo. Voorjad künnised koosnevad valdavalt moreenist, madalamais paigus on pinnakatteks jääpaisjärve setted ning turvas.

Sisemaise nõona on vaadeldaval piirkonnal Eesti tingimustes selgesti kontinentaalsete joontega kliima. Kohaliku ja mikrokliima tingimused on soode rohkusest tingituna üldiselt vähe soodsad.

Endla nõo põhjaserval tuleb Pandivere kõrgustiku jalamil maapinnale rohkesti suuri allikaid. Nimetamist väärivad Norra, Oostriku ja Sopa allikas, kust saab alguse Oostriku jõgi, Võllinga allikas ja Rummallikas, millest lähtuvad samanimelised ojad, allikad Vahu soos, kust algab Vardja jõgi jmt. Ka teised siinsed sood on enamasti allikalised, samuti järved. Neist on Väinjärv (41,5 ha, suurim sügavus 11,5 m) Paide rajoonis suurim. Väinjärvest 2 km lõunasse jääb Rõhu Umbjärv (6,5 ha), mis on tüüpiline rabajärv.

Mullastik on Endla nõos hoopis teistsugune kui Pandivere mail. Leostunud ja leetjaid kamarmuldi esineb vaid künnistel ja seljakuil, madalamais paigus asenduvad need kamar-gleimuldadega. Laialdastel aladel valitsevad soomullad, jõgede ääres leidub ka lammimuldi. Põllumaaks sobivaid alasid on vähe, enamik on metsade, soode ja niitude all. Põhiline osa metsadest on soostunud ja soometsad, sageli üsna kidura puistuga: esineb ka laanemetsi jääpaisjärve setetel ja moreenil. Jõgede ääres leidub luhtasid, veelgi rohkem on sooniitusid ja -puisniitusid. Palju on siirdesoid ja rabasid, neile omase taimkattega.

Asustus koondub Endla nõos kõrgematele künnistele ja kühmudele, kohati ka jõgede äärde. Külasid eraldavad laialdased asustamata piirkonnad, siin paiknesid varem Koeru kihelkonna külade ja mõisate heinamaa- ja metsatükid. Ka teestik on hõre ning piirdub nõo äärealadega; Endla soostikku ei läbi ükski tee.

Allikas: PAIDE RAJOONIS, Tartu 1972, “Paide rajooni maastikud”, E. Varep, lk. 29-30