Nahkanuia eksklusiivmeene tootmine on osutunud oodatust keerulisemaks. Lugedes “teenusepakkuja” maile, on mul hea meel, et ma Raineri soovitusest ise vorm valmistada ja ripats nagu naksi valmis teha, kinni ei haaranud. See poleks olnud tark tegu! Sest otsustage ise.
E-kiri 24.12.2008 12:27: “Pean sulle tunnistama, et hindasin oma võimeid üle.
Olen peale viimast meili, kus ma lubasin, et kohe-kohe on kõik valmis, valanud neid ripatseid rohkem kui kolme kompekti jagu.
Tulemuseks on see, et ikka on ripatsil mõni kodar puudu e. vorm ei ole korralikult täis voolanud.
Olen siis uuesti vahast mudelid teinud, täiustanud savivormi ja uuesti valanud, aga tulemuseks on olnud mitu peotäit praaki.
Ei teagi millised jumalad olen ma välja vihastanud või kus on tehniline viga aga midagi on totaalselt valesti.
Võtan aja maha, et kõik tööprotsessi detailid uuesti hoolikalt läbi mõelda.
Hoolimata sellest kas sinul on veel huvi ja lootust, töötan ma sellega edasi.
Huvitav ja mulle endale lootustandev fakt on see, et kõige esimene nn. proovivalu tuli ju siiski välja.
Nii ongi hetkel minu nelja nädala töö tulemuseks ainult üks enam-vähem nõuetele vastav ripats, millest pilt ka manuses.”
Kuna pildil näha olev variant näis küllaltki robustne, küsisin viimistluse kohta ning kinnitasin, et olen valmis ootama. Sain vastuse:
E-kiri 25.12.2008 0:34: “No-jah .See varjant mis pildil, on esimene proov mis sai tehtud punasest savist vormi. Kuna see savi oli abrasiivne e. teraline siis see kajastus ka pronksis. Ka oli punase savi probleemiks pikk kuivamise aeg ja pragunemine, mis andis sellise robustse tulemuse.
Seetõttu tegin kipsi ja samoti segust vormid, mis kuivasid kiiresti ( u. 8-10 tundi ), ei pragunenud ja pidasid ka vaha väljapõletamisele hästi vastu. Aga millegi pärast ei voolanud need vormid korralikult täis..
Ei tahtnud kuni viimase valuni, mis sai tehtud 23. hommikul, uskuda et asi võib olla vormi materjalis ja ei usu seda ka siiani.
Kuid antud olukorras ei jää mul muud yle kui proovida uuesti punasest savist vormid teha, oodata kannatlikult kuni need kuivavad
( u. 2 ööpäeva et savist vesi loomulikul teel välja auraks ) ja siis uued valukatsetused teha.
Mis ikka, pikk jutt – sitt jutt ja müts maha muistsete meistrite ees ..”
Töö käis edasi. Kuna ma palusin ennast selle käiguga aeg-ajalt kursis hoida, tuli hiljuti selline ülevaade.
E-mail 6.01.2009 22:26: “Arengutest niipalju, et leidsin ühe saidi kus üks skandinaavia tüüp üritas taastada muinasaegset pronksivalu tehnoloogiat arheoloogiliste leidude põhjal. Päris hea ja põhjalik kirjeldus.
Hea tulemus sõltub siiski väga palju ka vormi materjalist, muinas ja keskajal lisati savile veel puusütt, peenikest liiva ja taimset haket või/ehk hobuse-härja sõnnikut.
Proovin savile lisada ökopoe-savikrohvi, mis sisaldab lisaks savile peenikest liiva ja hundinuia haket.
Tähtsam erinevus on aga valatava pronksi koostises.
Pronks on sulam-metall vasest ja tinast, tänapäeval enamasti Cu 90% ja Sn 10%
Muinas-pronksi koostises on aga peale tina lisandina veel pliid (Pb 5 %) ja tsinki ( Zn 5 % ), mis kokkuvõttes annab madalama sulamistemperatuuri ja ka parema voolavuse.
Leidsin ühe firma mis müüb pronksi koostisega Cu Pb5 Sn5 Zn5.
Nädala lõpus sõidan linna, hangin neo-muinas-pronksi, savikrohvi ja mesilasvaha lisaks, eks siis näeb mis tulemus tuleb.”
Nii et töö käib vaatamata ajutistele tagasilöökidele. Ja kui kellelgi tundub, et vanal ajal oli asju lihtne teha, peaks oma seisukohta nüüd muutma. :) Tegelikult paistab vanadest asjades palju rohkem hoolt kui kõigest sellest kokku, mis tänapäeval poest osta võib. Kõik need tapid, mustrid, punnid, viimistlused – pole kahtlustki, et vanad meistrid olid Tegijad.
Mina olen kajlukindel, et üsna pea saan ma riptasit kaelas kanda. Eks ma annan sellest siis teada.
8 kommentaari
Ma siis tsiteeriks oma kunagist kommentaari:
“Selle paned savist, liivast ja hobusesõnnikust segu sisse …” :)
Savisse on vaja armeerivat kiudu jah. On see hundinuiatõlvik või hobusesõnnik, vahet pole.
Aga plii ja tsink … ehkki ähmaselt meenub see mulle Harvi Varkki õpitoast, poleks ma küll osanud sellele enam mingit tähendust osutada.
Igatahes: ongi hea et minusuguse targutaja asemel praktikuid kuulad :)
See ei olegi kivi teoreetiku kapsaaeda. Minu ja hobusesõnniku vahekord oleks sõltumata nõuandjast kujunenud millekski sarnaseks Kivirähu romaanis “Rehepapp” figureerinud sulane Jaani omaga, kes sitast, higist ja kaenlaaluse karvadest armukooki tegi.
Kusjuures, õnnestus veel vanal aastal näha nässuläinud hõbeda, pronksivalu ripatseid, esimene emotsioon oli, et need ju nii väikesed! Vanast postitusest vaatasin mõõdud järele:
Läbimõõt 2,2 cm, paksus 0,3 cm. Keti otsa riputamise aas ovaalne, auguga 0,8 – 0,6 cm.
ega ei ole siin mingit kala, silma järgi võttes, riputusaasa 0,8 – 0,6 cm puhul võiks ehte d = 30 – 40 mm. Igal juhul tundus mulle, et jupid võiksid olla suuremad.
Osaliselt olen ripatsite koopiate delays süüdi, sõitsin tüübile oma laastumasina ekstsenriku tellimisega sisse, mis praeguseks käes.
“Tüüp” sai minu käest fotod, kus ripatsit oli pildistatud joonlaua taustal. Mõõdud peaksid olema õiged kuigi ma neid ei kontrollinud.
delay = hilinema – neile kes inglise ja eesti keele segu ei mõista :)
Soovitus- võta kõik see hobusesitt ja kips ja muu, ja mine ise muuseumisse kohale ja võta seal originaalist vorm.Siis jäävad ära sekeldused, milline ese kujult olema peaks ja saab kiirelt asja aetud.
Eset see ju ei riku.
Ma sain aru, et muuseum seda kardabki, et mingit vormi võttes, kui ehe mingite masside vahele läheb, sokutatakse sealt vormist hiljem koopia muuseumile välja ;(
Kui ma esimest korda läksin muuseumisse seda ripatsit vaatama, anti mulle valged kindad. Nende lumivalgete kinnaste valguses kahtlen samuti, kas muuseum on aldis rahva vara sellisel kujul kasutada laskma. Las ta olla, küll tegija saab hakkama, kui tal jälle ekstsentrikute vahel aega tekib. :)
Need kindad on euroopast tulnud viimase aja mood, et peab panema. Sellised miki-hiire kindad.
Mind on see alati naerma ajanud, kui Rootsi Riigiarhiivis kaarte lapates ulatab (miks mitte livrees?!) arhiiviteenistuja koos kaartide rulliga aupaklikult peaaegu et kummardades ka valged kindad…:)