Nahkanuial peeti täna Meelimari esimest sünnipäeva. Meie tütreke sai ühe kuu vanuseks ja selleks puhuks saabusid õnnitlema üksteise järel minu ema, õe pere ja Maarja õde koos vanematega. Seltskond jagunes tubadesse ja tegeles igaüks oma asjaga: poisid karjusid ja kisasid nagu ikka kui kokku said, Kimberly pendeldas ühe juurest teise juurde, naispere toimetas köögis ja lapsega, mehed seadsid ennast sisse elutuppa, kus taasavastati Colin McRae ralli Playstation 2-le. Lõbu oli laialt nii meile kui ka poistele, kes siin ka vahepeal virvendasid ning kätt käisid proovimas.
Peopreili ise ei teinud tema pärast kokku tulnud inimestest suurt numbrit ja elas oma elu igapäevases rütmis. Aga võib olla ma eksin, sest olukorras kus naisi on palju, ma oma nina lapse asjadesse eriti ei topi. Hoolitsejaid ja süllevõtjaid on niigi.
Kui õde oma perega saabus, olime meie Mattisega just sabunud metsast, kus me käisime hankimas lubatud vibutegemise materjali. Kuna ilm oli maru ilus, päike ju paistis, jalutasime õemehega päris Vardjale välja. Edasi-tagasi, kokku umbes 4 kilomeetrit, oli just selline paras jalutuskäik, millise peaks ette võtma iga päev.
Naastes pidin sansõlme paigaldama taaskord soojapuhuri, sest meie kõigi suureks üllatuseks külmus veetoru kuskil kinni. See tundus seda imelikum, et väljas oli kõigest viis kraadi ning sees oli pesumasin just lõpetanud programmi. Aga selle vea likvideerimine võttis olemaolevate kogemuste tõttu mõne minuti ja toas sai söögitegemine jätkuda.
1 kommentaar
Palju õnne väiksele! Teistele ka muidugi. Me just täna linnapeal jalutades mõtlesime selle sündmuse peale :)