Me kõik tahame, et asjad meie ümber oleks hästi. See on loomulik. Keegi meist ju ei ela selleks, et ühtevalu maailmaga koos ägades probleeme lahendada, pigem ikka selleks, et seda nautida. Nautimiseks aga vajame enda ümber häid emotsioone. Matkal käinu teab, kui aeglaselt mööduvad raske seljakoti all viimased kilomeetrid laagriplatsini. Jalad on valusad, higi voolab, kõht tühi. On tegemist, et oma samme seada, rääkimata millegi nautimisest. Sellises olukorras võib ka imekaunis päikeseloojang või õhtune musträstas jääda nägemata-kuulmata. Õhtusel laagriplatsil kõlab jällegi naer ja veel äsja kogetud piinu meenutatakse huumoriga. Järgmisel hommikul aga astutakse seljakott seljas edasi.
Elu on nagu selline matk. Või vähemast peaks olema. Sellel on oma tõusud ja mõõnad aga tervikuna üks huvitav ja tagasivaates põnev seiklus, kus kogetud raskused loovad võrdlusmomendi ning toovad positiivse teravamalt esile. Oleks vist üsna totter loota, et me matkapäeva lõpus väsinud pole! Või et me kogetust oma järeldusi ei teeks, järgmise päeva plaane ei kohendaks ning ainuüksi märgade kaenlaaluste või paari villi pärast ettevõtmise pooleli jätame.
Siiski tundub, et näitena on selline võrdlus reaalsem kui päriselu. Millega muidu selgitada lõputuid kohati täiesti arutuna tunduvat soovi näha kõiges ja kõigis ainult head? Kuidas on võimalik ravida vähki ilma seda diagnoosimata ja patsienti informeerimata? Kusjuures ka ravi ise on piinarikas. Polegi. Samamoodi on ka elus, päriselus, et elu nautida, tuleb vahepeal vaadata üle tehtu, teha järeldusi ning plaane tulevikuks. Ja kes ütles, et see mida me analüüsime, on meeldiv?
Mind puudutab, ja miks mitte ka huvitab, see teema nii kitsamas kui laiemas mõttes. Võtkem või koerufoorum.net, mida pole peetud paljuks ka “koerunegatiivnefoorumiks” nimetada. Koht kus saavad kokku erilised “vingujad“, samas kui on olemas “palju toredaid, väge täis inimesi-tegude inimesi, kes ei kritiseeri kuskil foorumites, mis kõik tegemata on” (anonüümne kommentaator JT kommentaariumis). Olles töötanud erasektoris, mina selliseid rõõmurulle küll endale tööle ei julgeks võtta. Siis tuleks ettevõttes unustada koos enesekriitilise analüüsi ja planeerimisega ka käive ja kasum. Kriitika ei tuleks ju kõne allagi! Kas just paljuski selle otsitud postiivse emotsiooni ohvriks pole langenud ka Koeru väiklane ja kasuahne volikogu? Nagu hetkel õhus olev umbusaldamine seda ka kinnitab, sest kontroll on kurjast kuna rikub meie teadmatusest tekkinud õnnetunnet.
Valuvaigistite ja ergutite abil saab iga matka teha pikemaks ja ühtlasi ka nauditavamaks kuid ühel päeval need enam ei aita. Keha ei pea füüsiliselt vastu.
Et olla õnnelik, samas mitte ühel päeval ühe hetkega kokku varisedes, on tarvis ennast analüüsida. On ju teada, et stress võib olla kas motiveeriv ja stimuleeriv (eustress) või tekitada meis valel kujul sellise pinge, et me ei õpi sellest mitte midagi (distress). Samamoodi on on igasuguste “negatiivnefoorumite” ja kritiseerijatega, kes pealtnäha midagi ei tee. Ehk ei olegi tegemist kriitikuga vaid hoopis tähelepaneliku matkakaaslasega, kes sõbra probleemi märkab, sellele tähelepanu osutab ja lahenduse pakub, võimaldades nii kogu matkaseltskonnal matkast maksimaalset kasu saada? Mõelge sellele ja ehk kaob siis isu olla nii läbinisti “positiivne” ning jagada kõigile päikest, mida juba nädalaid pilves taevas näha pole olnud. Ei ole villis jalgadega matkalisel seda lusti, mis tema tervete jalgadega seltsimehel.
Korjasin täna Facebook’ist välja ühe postituse, mille sisu on mulle küll arusaadav kuid mis hästi peegeldab paljude, sealhulgas ka koerukate, suhtumist.
Järvamaa – Eesti Südamaa Facebookis on ainult heade uudiste ja kommentaaride koht :) Sellepärast ei sobi siia negatiivsed mõtted, kommentaarid ja uudised! Niisugune on algatajate kokkulepe.
Ma kohe põrkasin tagasi! Taaskord “ainult head uudised ja kommentaarid”. Millal ja kus me siis asjadest räägime?
Vaata lisaks postitust “Mis asjad on “asjad”?“
10 kommentaari
Selle kommentaari kirjutasin sinna mina ja just sellepärast, et nii otsustasid selle lehekülje asutajad. Sina võid Facebooki ja kuhu iganes teha uue lehe ja rääkida millest iganes. See on vabadus valida. Mis asjadest sa tahaksid just Facebooki Järvamaa – Eesti Südamaa lehel rääkida? Mis asjad on “asjad?”
Vaata õue, täna tõuseb meil taas päike ;)Ilus eks!
Aga muus osas olen sinuga nõus, et probleemidest ei taheta rääkida ja kriitikat (olgugi siis heast tahtest tähelepanu juhitud) ei taheta kuulda.
Päikselist päeva!
Tere Ants! Aimasin, et Sina oled selle asja taga.
Nagu ma kirjutasin, selle säutsu “sisu on mulle küll arusaadav kuid mis hästi peegeldab paljude, sealhulgas ka koerukate, suhtumist.” See näide toimib kontekstis minu mõtisklusega, mis seda konkreetset säutsu ei püüa sildistada halvaks ega heaks. Seepärast oli ka küsimus põhimõtteline, adresseeritud kõigile neile, kes “postiivsusest” pakatades arutelusid boikoteervad ja arvavad, et asjad ise paika lähevad. Mitte Järvamaa – Eesti Südamaa tegijatele, kellele ma soovin jõudu ning edu!
Küsimus pole üldse uue lehe tegemises ega vabas valikus! Pärast kollifilmi vaatamist õue minnes paneb iga väiksemgi mütsatus ja krabin võpatama. Antud näite kontekstis siis kollifilm = mõtisklus tervikuna, mütsatus = toodud tsitaat.
Kuna Sa ise oled Koeru taustaga mees ja pikalt omavalitsuste süsteemis töötanud, arutaksin ma meelsamini Sinuga sellise mõtiskluse vajalikkust ja põhjendatust.
Neid kahte keissi ei saa päris 1:1 võrrelda. Järvamaa Eesti Südamaa on Facebooki meelelahutuslik lehekülg – ei pretendeerigi mingile sügavamale probleemianalüüsile ega raskele sisule. Kerge meelelahutus-teavitus, nagu terve FB keskkond.
Koerufoorumi eitajad ja selle mahategijad JTs ja mujal on aga keerulisem juhtum – paras teema defineerimiseks kellegi viletsat avalikku haldust analüüsivas diplomitöös. Markogi suudab seda kirjeldada vaid läbi mõistujuttude. Tundub, et “Esimene Koeru” oma takkakiitjate-järelejooksikutega omab vaid õigust avalikult öelda (vaid läbi vallalehe), mis toimub, mis on probleemid jne. Ja inimene tänavalt oma mõtete ja hädadega on teisejärguline nähtus. Tabav oli kellegi paralleel vallamajas müts käes koogutavatest matsimassidest, kelleks valijaid-kodanikke, tundub, praegu peetakse.
Juhaniga nõus!
Ja veelkord, ma ei võrrelnud Järvamaa Eesti Südamaad ja “koerufoorumi eitajaid” ega seadnud neid ühele pulgale. Pigem oli tegemist trendi omal moel rõhutava ja päevakohase näitega.
Vabandan, Marko, et sõna võtan võõra valla asjades. Ma mõtisklen lihtsalt üldistusena. Me kõik oleme juba kord sellised, et halbu, parandamist vajavaid asju märkame me rohkem. Ja ka ütleme rohkem. Õnneks Sina oled märganud tihti ka positiivseid inimesi ja tegemisi. Üldiselt on aga head asjad lihtsalt enesestmõistetavad ja seega ei väärikski nagu märkamist.
Paraku on nii, et sõltumata vallast on igal pool ja alati üks vastasseis. Olen palju rääkinud erinevate valdade pisikeste ja suurte asjameeste ja -naistega. Nende mure on alati üks: “me võime teha mida tahes, ikka ei olda rahul”. Võib olla on Sinu vallas võimalik seda muuta tänu Koerufoorumile. Võiksite avada rubriigi Kiida vallaametnikku. Pisike ja personaalne kiitus konkreetse asja eest on tegelikult suur motivaator. Tööl ja kodus.
Mul on hea meel, kui Sa Hundi ulg kõrvaltvaatajana oma arvamust avaldad! Kaugemalt paistavad asjad selgemad. Sa oled üks vähestest, kes on pannud tähele, et ma teinekord ka mõne tunnustava sõna poetan. Seda muuseas ka koerufoorum.net vahendusel (vt. näiteks siia). Aga nii nagu Sa ütled heade asjade kohta, on ka kiitus midagi sellist, mis jääb teinekord teenimatult varju.
Selle alamkategooria teen kindlasti ära! Kasvõi selleks, et näha, kuivõrd sellest võimalusest haaravad kinni need, kes vähemalt oma sõnavõttudes liigset kriitikat sarjavad.
Vastaseisu osas olen põhimõtteliselt nõus kuid väikese mööndusega, et meil on liiga palju põhimõttelist vastasseisu. Vigades pole iseenesest midagi imelikku, imelik on, et neid ei taheta kuidagi tunnistada ega neist õppida. Ja ehk on just see see, mis selle nö. pideva “vastasseisu” tekitab. Mul pole isiklikult vahet, kes valitseb, oluline on, et näha oleks pidev areng ja püüdlus paremuse poole. Kas seda ikka on näha?
Võtan võõra maakonna ääremaa elanikuna veelkord sõna, Hundi uluga olen tavaliselt nõus olnud aga vallaametnik saab palka oma töö eest ja peaks seda tegema ka ilma täiendava kiituseta – probleemide lahendamine ongi ametniku tööülesandeks.
Teine asi on, kas Marko pakutud lahendustest üldsusele kasu on. See kalamehe tee mittekuhugi ja sulgemine keti ja telliskividega oleksid võinud minu arust ka olemata olla, avaliku foorumita saavad need, kes on selleta 100 aastat hakkama saanud ja kes Markot sisserändajaks peavad, ka elada.
Kolmas asi on, kui kaua annab äreval haldusreformi ootuse ajal valdadel tänapäeva mõistes infusulus edasi elada. Kui ei õigusta ennast, sõidetakse MV või riigi tasandil teerulliga üle. Ehk ruttu on head kaubamärki vaja.
Eks me kõik saame töö eest palka ja see ongi reeglina tänu. Sama kehtib ju ka erasektoris. Täiendav kiitus on märgiks, et tehtud tööd tõepoolest ja südamest hinnatakse. Minu puhul on sellel väga suur jõud ja ma arvan, et see laieneb enamikule inimkonnast.
Teisest lõigust ei saanud hästi aru. :)
Kolmanda lõiguga igati nõus. Infosulg tähendab sageli ka seda, et pole teada, mille eest kiita! Ilmaasjata kiitmine tundub totter, kuigi lühikese perspektiivis võib samuti toimida.
PS! Vastav alafoorum Kiida ametnikku koerufoorum.net keskkonda loodud!
Matkama minnakse ikka tuttavatega kellele võid igas olukorras loota ja kindel olla.
Olukorras kus seltskond matkajaid on juhuslikult kokku saanud tekkib palju lahkarvamusi. Küll ei sobi marsruut, liikumisvahendid, vahepeatuste ajad. Erinev varustustase tekitab probleeme ja kadedust(vimma), mis lõpuks võib viia retkede nurjumiseni või seltskonna lagunemiseni. On ka paremaid lõpplahendusi.
Alati ei ole ilm päikseline aga selleks, et näha vikerkaart tuleb alati leppida vihmaga.