Neid kordi on olnud päris palju kui ma Vardja teel, tegelikult siinsamas Kördi ees jalutades olen näinud suuri käpajälgi. Tavaliselt on need jätnud üks loom ja hoolimata minu suurest soovist pidada neid hundi omadeks, olen kahtlustanud siiski mõnd kohalikku koera. Samas ei ole neid “kohalikke koeri”, kes lahtiselt jooksevad ka ülemäära palju. Üks punane laika siin aeg ajalt käib aga ega mul tema käppasid pole olnud võimalik kontrollida ja mõõta.
Täna olid asjalood teisti. Jälgi oli rohkem ning nendega kaasnes korralik fekaalihunnik. Kui ma pärast lühikest telefonikõnet sain teada, et jahimehed on Väinjärve kandis jälle hundijahil, hakkas silmade ette kerkima ka pilt seekordsete jälgede omanikudest. Huvi pärast võtsin kodus lahti ka raamatu “Kes siin oli?” ja vaatasin sealt järele kõik selle, mida autoritel oli olnud öelda huntide kohta. Loetu lisas kindlust ja otsustasin minna tagasi ning täpsemalt välja uurida kust ja kuhu jäljed viivad.
Selgus, et hundikari, minu hinnangul 4-5 looma, olid tulnud Metsanurga küla poolt ja väljunud metsas seal, kus praegu on jahimeeste söödakoht. See jääb üle põllu paarsada meetrit läände Karjamardi talukohast. Hundid liikusid küll ühes suunas aga mitte ühes reas, seepärast pole ma karja suuruses kindel. Neljasid erinevaid jälgi võis mõnes kohas näha kohe kindlasti.
Huntidele kui jälgede omanikele viitasid ka kolm mahajäänud julka. Vastavalt eelmainitud raamatule peaksid “hundi väljaheited sisaldama palju karvu”. On ka öeldud, et “pärast väljaheite väljutamist kraabib ka hunt koeru kombel tagajalgadega maad”. Kirjeldusele vastav nägi välja nii julk ise kui ka kraabitud koht, mida ma kahjuks ei taibanud pildistada. Karvad julkades olid pikad ja kuulusid väga suure tõenäosusega metsseale. Või vaadake ise.
Jäljeridasid vaadates püüdsin ma neist leida mõningaid raamatus viidatud seaduspärasusi. Väidetavalt on “hundi varbapäkad pikemad ega asetse nii lähestikku”, “küüniste jäljendid on tugevamad, pikemad ja teravamad kui koeral” ning esi ja tagakäppade pikkus on samuti erinev (esikäppade kasuks). Varbapäkkade osas jään seekord vastuse võlgu. See võis nii olla aga võis ka mitte. Kuna võrlusmoment puudus nagu ka varasem kogemus, võis vabalt olla tegemist ka koeraga. Aga küüniste jäljed olid väga hästi näha ja kui ma ausalt tunnistan, siis just see asjaolu mind jälgede esmasel nägemisel neid hundi omadeks pidama kallutaski. Samuti võis kohati täheldada ühe ja sama jäljerea puhul erinevust käppade suuruses aga sellist kontrasti nagu raamatus ma küll ei näinud. Minu hinnangul võis käpajälgede vahe olla vast 1-2 sentimeetrit.
Kuhu loomad Kördi juurest suundusid mul kindlaks teha ei õnnestunud, sest lagedal oli lumi jäljed olematuks kinni tuisanud. Siht oli neil võetud igatahes Matrovi söödaplatsile.
Ma tõepoolest loodan, et nad tänasest jahist eluga pääsesid. Sest siis säilib ka tõenäosus neid kord siin külas ka päriselt kohata. mina igatahes ootan seda kohtumist põnevusega!
2 kommentaari
Jube lugu, mul hoov selliseid jälgi täis!!
Kui nüüd pisut tõsisem olla, siis ütleksin Matrovile, et ta oma koera lühema keti otsa paneks :D
Ma käisin eile (7. Feb.) Linnusaare rabal suusatamas. 3 pealine hundikari oli tulnud Linnusaare künka poolt ja enne Kasesaart keheks hargnenud. 2 hunti kontrollisid Kasesaare künka üle aga kolmas pööras järsult põhja, st. Piibearu ja Piibe suunas. Värskele lumele jäänud jäljed rääkisid, et see emaloom oli haavatud. Iga poole km tagant kükitas ta, et kusta veresegu. Paari km. jooksul, mis mina tema jälge lugesin, oli ta ka 2 korda junne maha jätnud. See pani mind arvama, et võib-olla oli jõuk mõnele metsanotsule lõpu peale teinud ja selles rüseluses viga saanud.