Ilmad on külmad ka Nahkanuia kandis. Mitte just nii külmad kui külmarekordipealinnas Jõgeval aga piisavalt. Kütame vahelduva eduga maja ja püüame oma sansõlme käigus hoida. See on meil kuidagi ka õnnestunud. Elu Nipi Kõrsi talus, Endla rabade servas, kulgeb tasapisi, lastega vaieldes, Maarjaga hommikukohvi juues ja pole midagi parata … puid tuppa kandes.
Tulin hetk tagasi väikeselt ringsõidult Jõeküla jahimaadele. Käisime loomi vaatamas aga ei silmanud ühtki kuigi tingimused on teatud mõttes ideaalsed. Täiskuu, pilvitu taevas ja valge lumevaip võimaldavad näha päris kaugele. Muu hulgas sain teada, et esmaspäeval paarsada meetrit majast põhjas leitud jäljed kuuluvad taaskord huntidele. Pole siis ime, et Truuper jäljerajal olnud lumekamakat mitu korda järjest märgistas.
Kuulsin, et üks metssiga oli hiljuti lausa Ervita vahele ära eksinud. Kas on tegemist sama loomaga, kelle jäljed olid jäänud Vardja teele kiviaia kohal ehk siis taaskord päris maja lähedal? Samasugused suured jäljed on ka Rõhu ristis. Ehk pääseme siiski lähikontaktist! Truuper on igatahes pidevalt valvel, näitamas koonuga eksimatult suunda kus midagi toimub. Kutsumata ja majale liiga lähedale tulevaid külalisi kostitab ta haukumisega.
Ees seisab taaskord külm öö. Kui see on edukas või mitte, sõltub vee solinast vannitoas. Kui see on olemas, pole hullu midagi. Ja hoolimata külmast on üle pika aja mõnus ärgata koos päikesega, mis teeb tuju heaks ja annab sooja.