Nahkanuia ripatsit pole mul ikka veel. Põhjuseks tehnilised probleemid ripatsi valmistamisel. Kuna ma korra juba olen andnud ülevaate ripatsi hilinemisest ja selle põhjustest, siis teen seda ka seekord. Nagu selgub, on ühe sellise ripatsi tegemine vanade meetodite järgi keeruline ka kogemustega meistrile. Olgu alljärgnev abiks neile, kel on plaanis samasuguseid vidinaid kodusel meetodil valmistama hakata.
Nimelt seda pronksivalamise meetodit, mida kasutati muinasajal ja mida kirjeldas ka sinu blogis Rainer, nim. naturaalseks e. gravitatsioonivaluks, e. gravitatsioonijõud tõmbab pronksisulami vormi, kus ta praktiliselt kohe ka hangub.
Siiamaaani on mul probleemiks olnud see, et vormi jääb peale pronksisulami ka õhku, millest johtuvalt siis osa ripatsist n.ö. puudub.
Selle vastu tehakse tavaliselt vormi ka õhukanalid, kustkaudu õhk saab lahkuda.
Olen proovinud antud ripatsi puhul need kanalid teha küll siia-küll sinna, küll ette ja taha, tulemuseks on on ikkagi see, pronksisulam on enne hangunud, kui kogu õhk on vormist välja jõudnud. See sulami kiire hangumine on tingitud sellest, et ripatsi kodarad on vaid paari millimeetri paksused. Näiteks 1mm august ei voolaks sulametall läbi, metalli pindpinevus on suurem kui gravitatsioonijõud.
1Sõnaga mul ei ole õnnestunud nn. naturaalse e. gravitatsioonivalu meetodit kasutades jõuda soovitud tulemuseni.
Kuna me saame ainult oletada, milliste vahendite ja milliste meetoditega muinasajal siin opereeriti, siis ma arvasin, et antud ripats on valatud kõige algelisemat meetodit kasutades.
Võib olla ma eksisin, võib olla mitte.Igaljuhul soovin ma proovida ühte teist pronksivalu meetodit, e. aurumeetodit.
Ei viitsi seda tehnoloogiat hetkel ümber jutustada, kui huvi siis vaata-otsi “steam casting”
Loodan, et selle meetodiga saavutan soovitud tulemuse.P.S. Saadan sulle ühe pildi võrdluseks ja näiteks mis juhtub kui vormist ei pääse õhk välja.
