Seekord tahaksin jagada mõningaid fotosid, mis said tehtud eile ühel pikemal ringkäigul mööda Tudre ja Ammuta külasid. Kui jätta välja Tudre keskus, kulges see valdavalt siiski mööda mahajäetud talukohti, millest mõnda võis tajuda tänu põlispuudele, teisi jälle vundamentide järgi. Ja neid oli palju.
Need mõned fotod, mida allpool näha võib, tegin ühes mahajäetud majas. Sisse murdma ei pidanud, sest uks oli lahti. Peremees olla seal surnud ja majapidamine jäi temast nii nagu piltidel. Nüüdseks on osa maja katusest sisse kukkunud, luues vastuolulisi vaatepilte.
Mida küll teha, et maju ei jäetaks niimoodi lagunema? Mida küll teha, et pärijad ehitaksid oma esivanemate talud üles? Pole raha, puudub huvi. Eestlane käib pigem Vargamäel sealset elutut talukompleksi imetlemas, selle asemel, et midagi ise luua. Ma ei pea silmas linnalähedastele põldudele või metsatukkadesse rajatud elamurajoone.
Alles see oli kui ma kogu oma veenmisoskust mängu pannes püüdsin naaberkinnistu pärijat siin Nahkanuial panna muust kinnistust lahti lõikama ja mulle müüma kunagise hoonetekompleksi jäänused koos jupikese maaga. Tol hetkel olin ma valmis seda maatükki ära ostma ainult missioonitundest ja talu kuulumisest Nahkanuia küla alla. Raha vaim sai aga võitu ja kinnistu vahetas omanikku minu osaluseta. Ma võin ainult oletada, et uus omanik hoolis eelisjärjekorras omandatud metsast.
Kui juba pärijad ei hooli, mis siis veel päris võõrastest arvata. Maa vahetab omanikku ja tehakse “korda”. Vanad vundamendid sellel lükatakse kokku või likvideeritakse. Nii kaovad üksteise järel jäljed omaaegsest elust selles maanurgas. Järjekindlalt.
Ja sellest on paganama kahju. Milline küll oleks meie maa koos kõigi nende talude, viljapuuaedade ja metsakarjamaadega? Ma ei saa Fred Jüssi kombel tõdeda, et need elavad edasi mu mälestustes, sest minu mälu ei ulatu paraku nii kaugele. Midagi seal siiski on ja seda aitavad elus hoida needsamad pildid.
11 kommentaari
Ideed on muljete (nõrgad) peegeldused. Valdavalt selliseid muljeid me maaelust/külaelust saamegi…vundamendid, varisenud kõrvalhooned, ääremaale jäänud “tobukesed”
Fotodki on ausamad must-valgena.
Värviline võimaluste-rohkus(pea)linnas, meedias….
Ja inimesed usaldavad neid muljeid, võimalusi on ju väga palju.
Muutused võtavad aega. Imesi ei ole.
Ammuta oli üks väga põnev küla, sealt rattaga läbi sõita, mida tegin kusagil 2006, kui käisin palju kondamas Roosna-Alliku, Kareda, Koeru, Järva-Jaani kandis. Majad, kus justkui eile oli elatud… Palju mahajäetud põllumajandushooneid. Harjumaal on sellised majad praktiliselt minevik, võibolla mõne üksiku kokkusadanud katuse leiab, rohtuvaid vundamente on veel mõned, asustus hakkab siia tagasi tulema, ka noored pered. Järvamaal on see tendents ka käimas, aga visamalt, paljud põgenevad veel kohugi rannikule uue elu peale, samas siiatulijatel rohkem võimalusi, kus juuri ajada.
“Tere !
Olen elanud Rõhul Ellamaa majas. Teadsin, et Saare maja on korda tehtud juba aga nüüd sain teada – kes.
Tunnen sinu ema ja isa – Antsu ja Mallet. Mõlemaga koos koolis käinud Koerus ja Paides.
Olen kuulnud teist palju toredat.
Teades Antsu loodus- ja matkahuvi, ei imesta et poeg nii tubli oma perega ja tulnud metsade/looduse rüppe.
Elan Koerus ja plaanin teid ka vaatama tulla. Olen ikka vahel oma lapsepõlveradu külastanud.
Minu isa oli “Koidula” kolhoosi esimees 1955 – 1964. Praegu elab minu juures.
Lugupidamisega Helvi.”
Aitäh Helvile selle kommentaari eest! Võtsin endale õiguse selle ise siia tema nime ja mailiaadressiga üles riputada, sest millegipärast jättis ta selle Sepa talu ajaveebi, mis on küll minu tehtud kuid mitte minu pidada. Peatse kohtumiseni! – Marko
Mehis Matrov kommenteeris käesolevat postitust alljärgnevalt (2009/03/31 at 12:04 p.l.):
“naljakas, et mingi linna härra on tulnud maale ja kohe teiste asjades ninapidi töllerdab.
oleks ju põnev, kui ma teen oma lehekülje ja hakkan sinna kirjutama mida naabrid teevad.
mõttetu lehekülg”
Pole palju vastata kui ainult seda, et ära loe siis seda “mõttetut lehekülge” või kui oskad, tee parem. Tahakski õppida kuidas õige on.
Hahahahaaa…. üks esimene päris naljakas kommentaar siin, päris tõsiselt – annab kreisiraadio vms. taseme välja! Veel sarnast nalja palun!!!
Mehisele: nii tüüpiline, kui midagi head öelda ei oska, siis tembeldame maha. Tee järgi kui oskad, tee paremini, kui suudad!
Markole: Jõudu ja jaksu ning suur AITÄH külaelu kajastamise eest!
Margit perega veneetsiahõngulisest Kungla talust
Tere,
kas saaksid täpsustada piltidel oleva maja asukohta?Olemasoleva põhjal on mul alust arvata,et Sind on omanike koha pealt valesti informeeritud.
Ammuta külast,selle ümbrusest ning ajaloost olen nõus alati vestlema.
Edu tegemistes!
Kõnealune talukoht jään Abernihi veskist umbes 730 meetrit põhja. Maaameti kaardrakendus näitab seda kinnistut numbriga 28801:002:0181 ja annab nimeks Lubjaahju.
Nimetatud talukohal omanikud olemas ja teadaolevalt kõik hea tervise juures.
Selles ma ei kahtlegi, et seal omanikke pole. :) Ainult, et maja ise on jäetud oma elu elama. Laguneb nagu piltidel näha.
Aga vahest nad käivad seal söömas?;)