Maja on meil peaaegu hiirekindel. Samal kui paljud tuttavad nimetavad hiirteprobleemi talumajas tavaliseks, eksib meile harva mõni üksik pisinäriline. Siiski tundub, et pikalt kestnud talveilm teeb ka nemad agressiivsemaks ja ehk ka nutimaks. Kuidas muidu selgitada järjekordset julget, kes ei-tea-kust meile sisse murdis.
Paar päeva sisseseadmiseks ja siis läks tegelane julgeks ning otsustas möödunud öö minu ja Mati toas mööda saata. Mulle tundus kolina järgi, et see hiir lihtsalt mängis kirstu alla “veerenud” Mattise autode ja ühe hiigelsuure üllatusmuna plastmassist korpusega. Muul moel ei oska ma siiani kuudud hääli selgitada.
Alguses kopisin jalaga vastu põrandat, voodit ja Mati mänguasjakorvi. Kui see ei aidanud, ronisin voodist välja, panin tule põlema ja asusin asju ümber tõstma, et saada selgust loomakese tegevuse olemuses. Nagu öeldud, see ei selgunud aga ülbet närilist nägin kahel korral tulemas ja minemas. Kirusin ennast kui ma ta kõssitades minema peletasin ja mitte ahjuroobiga maha ei löönud. See on nagu mu vanaisa rääkis end ükskord jänest hirmutanud olevat. Jänes ei jooksnud ega jooksnud minema ja mees nägi tema peletamisega kurja vaeva. Kui loom ükskord metsa kadus, taipas võitja, et oli kogu see aeg jahipüssi õlal kandnud.
Aga siis sai mu mõõt täis. Tõin köögist kapi alt seal pikka aega kasutult seisnud imelõksu ja seadsin selle täpselt hiire teele. Leivatüki meelitamiseks kinnitasin lõksu vinnastava sirge traadijupi külge. Siis tuli surnuks ja voodisse.
Mõne aja pärast kostuski vali KLÕPS ja tule põlema pannes avanes pilt, mis mu südame rõõmust hüppama pani. Siin see on:
Lõks õigustas ennast ja kõlavat nime, mille vaimukad valmistajad olid sellele trükkinud. “Victory” ehk võit. Tegemist on ju uut tüüpi lõksuga kuhu väidetavalt sööta vaja ei olegi. Too kollane osa imiteerib seal väljanägemiselt juustu ja pidi vist haisema samamoodi. Mina küll usaldan rohkem oma nina ja kuna ma minisugust lõhna ei tunne, panustasin lisasööda kasuks. Ja see õigustas ennast. Pisut oli hiir jõudnud sellest enne surma ära süüa. Plastmassist tehisjuustu polnud seevastu puudutatudki. :)
Vot selline lugu siis siin Nahkanuial. Panin lõksu igaks juhuks tänaseks ka valmis kui uus Don Quihotte peaks välja ilmuma.
7 kommentaari
Hiired on vahvad. Meenus, kuidas omal ajal Tartus ühikas jagasin ühega tuba, väga hästi saime läbi. Samas lapsena, Ristiku kortermajas, pidin taluma rotte, kes aegajalt isegi mu toa ust käisid närimas. Neist saime jagu sedasi, et segasime rotimürki õllega, mille mõte oli selles, et rott ei roninud paneelida vahele haisema, vaid kõnges joobnult sealsamas. See oli mõnevõrra valutum meetod, kui umbes 5 aastase naaberpoisi oma, kes ühel päeval roti oma vannis mingi kurikaga surnuks pesksis ja sellega trepikojas kiljuva emaga tandemis kõigi ees uhkeldas.
Aga kassi te ei taha?
Minu arvates ei ole hiired vahvad. Vähemalt mitte oma kodus. :)
Aga Ristiku tänaval, kus me mõlemad elasime, peeti rottidega ka halastamatut tänavavõitlust. Mäletan kuidas selleks aeti prügikastide aluseks olnud paneelide üks ots liivaga kinni ja teise tehti tuli. Kui rott kaevas ennast välja kinniaetud otsast, ootas teda seal ees kaigastega poistevägi. Kui põlevast otsast, polnud vaja midagi teha. Tuli tegi oma töö. Mäletan, et kord võttis üks tüüp rotil sabast kinni ja rott hammustas teda.
Kassi tahame küll aga mitte hetkel.
Mul on üks valge emane eksemplar hiirekuningat pakkuda – hakkab just iseseisvuma, seega peaks olema sobilik vanus. See hiirekindel maja on imho üks müstika, rotimürk on ka imho selline osta endale elu hädavahend.
Ette jõudsid!
Mis see “imho” on? Ausõna ei tea!
Kassi võib meile pakkuda kevadel kui saab looma väljas pidada.
sry, häkkeritega mnsin chatisin siis just, imho=minu tagasihoidlik arvamus. Kassid on mul praegugi väljas, eks nad Sul otsiks-leiaks aidast sooja, kui toas just hiirejahil ei oleks. Proovin kuu aja pärast viimast valget eksemplari Sulle jälle pakkuda, kui ta mul selleks ajaks peaks veel alles olema – saab palju praktikat praegu, sauna soojustuse jaoks tõin just saepuru, seal on enne lubjaga segamist hea hiirtel peita end ja kassidel varitseda.