Uisumaraton edukalt lõpetatud

Nahkanuia küla jaoks on tänase päeva vaieldamatu tippsündmus minu osalemine Kalevipoja III Uisumaratonil ning 25 kilomeetrise distantsi edukas läbimine. Kuigi ma pole veel teada saanud tulemusi, võib arvata, et see võistlus kulges mulle oluliselt paremini kui sügisel jookstud Paide-Türi Rahvajooks, kus ma jäin tagantpoolt 17-daks. Võhma oli piisavalt, lihased valutama ei hakanud, ainus mis nöökis oli ilm ja sellest tulenevalt sõidurada. Samal ajal kui minnes ja tulles näitas termomeeter autos sisemaal miinuskraade, oli Peipsil temperatuur nullilähedane. Sadas lobjakat ja rada oli kohati kaetud lausveega, kohati lume ja jää seguga, head sõidujääd oli vähe. Lisaks veel tugev vastutuul poolel distantsil. 

Stardis sain kokku teise Koeru kandi mehe Jüriga. Tema tuules liuglesin distantsi esimese kolmandiku. Rada kujutas endast suurt pikergust ringi, millest pool kulges allatuult, teine pool aga vastutuult. Õnnetul kombel juhtus parema jääkattega ja esimesena läbitav rajapool olema allatuult, nii et teist poolt sõites tuli teha teha topelttööd. Õnneks jäi kõige lõppu 2 km pikkune allatuule osa.

Jüri kadus minu tagant millalgi enne teist toitlustuspunkti. Kuna tegemist oli kõva spordimehega ootasin vastupidist aga näe kuidas läks. Sõitsin tal pikalt eest minema ja lõpetasin umbes 10 minutilise eduga. Kuna tegemist oli minu esimese pikema maratoniga, panin üht teist kogetust kõrva taha. Nii olulist kui ebaolulist.

Stardis olime mõlemad Jüriga tagapool ja ei trüginud ette. Kuigi alati ei pruugi esineda sellist pärituult nagu täna, tundsin, et oleksin pidanud alustama eestpoolt. See oleks taganud parema koha lõppjärjestuses. Ega see teistest möödakihutamine ju ebameeldiv pole aga kuna võistlejate rivi venib väga pikaks, on kõiki eespool olevaid kuid aeglasemaid uisutajaid võimatu kätte saada. Seekord lõppesid möödasõidud nagu lõigatult vastutuulde sattudes. Selleks ajaks oli sõitjaterivi veninud väga pikaks nagu ka vahed võistlejate vahel ning ebasoodsad olud tegid oma osa. Ma siiski kümnekonnast suutsin veel mööduda aga viis neist võtsid oma koha pärastpoole tagasi.

Märjal rajal, kohati 5 sendises vees, said jalad kiiresti märjaks. Kasutasin Lundhags X-Arc saabast, millel tootja ütleb olevat veekindla membraani. See tingis raja esimeses pooles uljuse sõita otse läbi suurte lompide. Sain veast aru alles siis kui vesi hakkas saapa sisse imbuma, kusjuures see toimus sealt kus tald ja pealseosa kohtuvad. Järgmine kord tuleb vist kilekotid sokkide peale torgata, sest märgade jalgadega on väga nadi sõita. 

Ma ei ole siiani kordagi teritanud oma uiske ja see maksis mulle sõidu lõpuosas väga valusalt kätte. Tundsin viimastel kilomeetritel kuidas uisk jääl “laperdab” ja jala otse hoidmiseks on vaja rakendada lisajõudu. Kui lõpuni oli jäänud veel kaks kilomeetrit allatuult, tõstsin tempot, et mööduda ühest hokiuiskudega tuuslarist, kes omakorda minust oli möödunud. Ma sain tast ette kolmel korral ja kõigil kordadel kukkusin ning kaotasin oma edumaa. Eks muidugi mängis rolli ka väsimus aga korralikult jääl pidav uisk oleks kindlasti kukkumised ära hoidnud. Järgmisel pikemal uisumatkal tuleb terad igal juhul luisuga üle käia.

Kolmas järeldus mis sai tehtud koos Jüriga seisnes tegelikult otsuses mitte tulla järgmisel aastal välja kui termomeeter ei näita piisavalt külmakraade! Sest olegm ausad, ega see vee, lume ja jäälöga sees koperdamine pole mingi uisutamine. Ja seekord olevat rada olnud korraldajate sõnul senistest parim. Jüri, kes on käinud ka mõlemal eelneval maratonil, ütles, esimesel korral läbis ta – tookord küll hokiuiskudel – raja 2 tunniga, järgmisel aastal 4 tunniga! Ja siis olevat sõidetud täiesti vee sees. Seekord oli minu aeg umbes tund ja nelikümmend minutit, temal kümmekond minutit enam. 

Sest üks asi on külmad ja märjad jalad, teine aga see, et vesine rada ei soosi hea sõidurütmi saavutamist. Saad just hoo sisse ja samas lendad kõhuli. Mina vette ei kukkunud aga Jüri olevat küll korraliku sähmaka saanud. Mulle endale see mis ma vastutuules ja vees tegin, ausalt öeldes küll uisutamist ei meenutanud. Pigem mingit salapärasel kombel kõndima hakanud hernehirmutist, kes käed-jalad laiali tasakaalu säilitades edasi üritas nihkuda.

Üldiselt jäin rahule nii üritusega (kui raja seisukord muidugi välja jätta) kui ka oma sooritusega. Ootan põnevusega tulemusi, et siis näha millisele kohale ma lõpuks platseerusin. Pean vist tänulik olema Nahkanuial ettevõetud füüsilistele pingutustele nagu viimatine puutegu, mis on ka minust lõpuks (spordi)mehe teinud. Annan tulemustest teada niipea kui need kusagil avaldatakse.

 

Jäta kommentaar