Esitlusel käidud

Sai siis täna käidud ka kultuurimajas “Järvamaa 2” esitlusel. Tegelikult ma mingit esitlust ei näinudki, sest kui me Matiga 15 minutit enne kelle viit sinna jõudsime, oli kirjanduselaud püsti ja minu poolt soovitud raamat ainult üks paljudest üllitistest, mis sellel ostjat ootas. Laua taga seisev noormees ei rääkinud kah peaaegu üldse, naeratas ainult, korjas raha ja pani soetatud teosed kilekotti.

Rabasin ühe eksemplari Järvamaad oma kätte ja maksin raha ära. Raamat, mis Paide Raamatupoes oli müügil pisut enam kui 500 krooniga, maksis nüüd täpselt 400. Kasud selgelt sees. Siis jäi aga minu pilk peatuma veel teiselgi raamatul, mille mõõtmed, pealkiri ja teostus pilku püüdsid – “Eesti rahvakultuur”. Juba autorid, või vähemalt üks neist, äratasid usaldust. Ants Viires on ju tuntud nimi! Kui lisada veel teose soliidne lehekülgede arv, kvaliteetsed illustratsioonid ja fotod, oli ostuotsus peaaegu küps. Kuid vaja oli veel mingit imepisikest tõuget, et rahakott taskust välja vedada ja maksma asuda. Selleks tõukeks osutus teadmine, et tegemist on viimase eksemplariga. Minagi ju kuulun nende nõrganärviliste seltskonda, kelle jaoks “see on viimane” on kvaliteedi ja ma-ei-tea-veel-mille kindel märk. Selline asi tuleb kindla peale endale soetada. Seekord ma siiski ei kahetse, sest raamat on tõepoolest selle eest makstud raha väärt!

Korjasin Raamatukoi raamatupoest ka mõlema ostetud teose tutvustused ja panin siia ka üles.

“Eesti rahvakultuur” on Eesti juhtivate etnoloogide ja rahvaluuleteadlaste kirjutatud koguteos eeskätt 19. ja 20. sajandi muuseumi-, arhiivi- ja teatmematerjali alusel toimunud uurimistöö tulemustest eesti talupojakultuurist. Erinevaid kultuuriilminguid (tööelu, argimiljöö, tavad, tähtpäevakombed, esemeline ning sõna- ja muusikalooming) käsitletakse kindlas ajaloolises, piirkondlikus ja sotsiaalmajanduslikus raamistikus, tuues võimalusel paralleele ka laiema Euroopa kultuurikontekstiga.
Raamatu esmatrükk ilmus 1998. aastal. Vahepealse kümnendi jooksul on etnoloogiateaduse üldise arengu käigus ümber mõtestatud senised vaated eesti rahvakultuuri kohta. Uus kultuurikäsitlus tõi kasutusse avaramaid tõlgendusi võimaldava ‘argikultuuri’ mõiste, mis keskendub rahva igapäevase elu kulgemisele. Teisele väljaandele on lisatud mitu uut peatükki, mis käsitlevad 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil ühiskonna moderniseerimise käigus toimunud kultuuriprotsesside radikaalseid muutusi. Samuti on lisatud oluliselt rohkem illustratsioone (sh värvilisi), mis aitavad esitatud elupilti senisest paremini visuaalselt konkretiseerida.
Uudne lähenemine, rohke pildimaterjal ja peatükkide lõppu lisatud kirjanduse loetelu teevad teosest nii professionaalsetele teadlastele kui ka laiemale lugejaskonnale mõeldud käsiraamatu.

Koguteose “Järvamaa” 2. osa käsitleb humanitaarvaldkondi. Selles on maakonna haridus- ja kultuurilugu kogu oma mitmepalgelisuses. Põhjalikult on käsitletud Järvamaa hariduselu varajasest keskajast alates. Hinnatavad on ka rahvakultuuri käsitlevad artiklid, sest Järvamaa keelest, toitudest, rahvakalendrist, olustikust, nimedest, rahvarõivastest, arhitektuurist ja muust paikkonnale ainuomasest ei ole kirjutatud üheski teises raamatus.

Koguteose 2. osas on kirjutatud enam kui 3000, peamiselt haridus- ja kultuurivaldkonnas tegutsenud või tegutsevast järvakast.

Tegelikult juhtus raamatuid vaadates ja valides üks vahejuhtum, mis võis jätta minust pisut veidra mulje. Kuna me arvasime endal aega olevat, käisime Matiga enne kultuurimajja minekut poest läbi kust ma ostsin meile mõlemale pulgakommi. Nii me seal siis neid raamatuid lehitsesime, pulgakommid suus ja ise eluga väga rahul. Õnne jagus hetkeni kui üks sõbralik kultuurimaja töötaja meile sõbraliku märkuse tegi.

Tõepoolest, mul ju ila suust ei tilgu ja käed ei kleebi aga õnnetusi võib ikka juhtuda. Ja isegi juhul kui neid ei juhtu, pole eriti lugupidav pulgakomm lõugade vahel soliidsel üritusel ringi lasta. Ega mulle endalegi meeldiks, kui mõni minuga näpuviibutuse saatel suhtleb nagu mina olin sunnitud esimest raamatut ostes tegema. Matile võib ju selle andeks anda aga suurele, habemega mehele mitte enam nii kergesti. Nii et hea õppetund, jääb kauaks meelde!