Möödunud talv ei olnud raske mitte ainult inimesetele vaid ka taimedele. Korra juba mainisin eelmisel aastal istutatud kaski, mille tüvi lume raskuse all murdus. Sama saatus on tabanud ka üht osa meie ligusteri hekist ja nagu päeval avastasin, ka möödunud kevadel kasvama pandud sireleid. Veel praegugi kui suurem osa maapinnast on lume alt vaba, olid sireliistikud tihedalt vastu maad. Kaevasin need ükshaaval välja ja upitasin selle mida upitada sain püsti. Kahju.
Kahju on ka sellest õunapuust, mida kaitsva traatvõrgu vahelt jänes talvel sisse pääses ja oksad ära näris. Selles valguses vaadatuna tundub maaelu eriti tänamatuna. Kuidas siis nõnda, et kolm aastat kaitstud ja hoitud puu jääb okstest ilma loetud tundidega. Või samamoodi aastaid pügatud ja hooldatud heki vajutab lumi laiaks nagu pannkoogi. Rääkimata kuuskedest, mis ma krundi põhjaserva istutasin. Neist on järel pooled. Seda peamiselt liigvee tõttu, mis noored kuused kevadise suurvee aegu mitme sentimeetri sügavuselt kauaks külma vette jätab.
Aga muidugi pole meie olukord nii hull kui neil põllumeestel, keda kõige kibedamal külviajal kordusõppustele kutsutakse. Tundub küll, et kogu see lollus meie ümber saab alguse ikka peast. Loodus on andnud, loodus on võtnud.
2 kommentaari
Ärge veel kõike maha kandke, taimed võivad olla uskumatult visad.
Ei kanna. Vaatame mida kevad toob.