Viimasel paaril päeval on kevad otsustanud hakata oma võimu näitama. Lumi sulab ja siin, Nahkanuia voorel, toob see endaga kaasa lokaalse üleujutuse, mis küll ei ulatu akendeni aga muudab õueala pikaks ajaks ebameeldivalt märjaks. Tuleb hoolikalt vaadata kuhu astuda, et suure sooja saabudes igal pool kenasti muru kasvaks.
Kevad on ju ka teede lagunemise aeg. Enamik tugeva põhjata käigu- ja sõiduradu muutuvad siis lumesulamisveest pehmeks ning ähvardavad olematuks laguneda. Seepärast võtsime Matiga ette ühe pikema rännaku Vardjale, mille käigus oli plaan vaadata üle ka Vardjale viiv metsatee.
Kuna Mati meil pikka maad ise eriti käia ei taha, tuleb teda kelguga vedada. Ja et see ka mulle jõukohane oleks, olen kelgunööri paaril viimasel korral sidunud seljakoti aasade külge. Nii jäävad mu käed vabaks ja kuna kelk libiseb lumel hästi, tuleb lihtsalt kõndida. Sellisel moel saame koos kodust päris kaugele minna.
Seekord vedasin teda Vardja lagendiku servani, kuhu on umbes 2 kilomeetrit ja sealt edasi läksime jõeni jalgsi. Jõgi tervitas meid seekord harukordselt madala veeseisuga ja naelu täis rannajoonega. :) Naelad muidugi üllatasid, sest olen ennast seal mõnel korral vette kastnud ja nagu ma nüüd adusin, naela jalga astumisest napilt pääsenud. Arvasin alguses, et tegemist on juhuleiuga aga lähemalt paljastanud kallast silmitsedes korjasin sealt ühe jutiga peotäie roostes kinnitusvahendeid. Nii et ettevaatust, kui tahate Preedi jõele vana paisu kohale suplema minna. (Ega ma muidugi ei usu, et peale minu veel keegi seal üldse ujumas käib!)
Viimane suurem sõitmine teel oli möödunud nädalal neljapäeval-reedel, kui naabrimees käis oma metsas küttepuid tegemas ja välja vedamas. Masin, millega metsas käidi, polnud küll suur aga lund oli ta küll parajalt üles tuhninud. Õnneks oli siis veel väljas külm, mistõttu mingit kahju ei sündinud. Aga oli ka viimane aeg, sest praegu poleks seda enam teha saanud.
Eks see on nüüd aja küsimus, millal Vardja tee järjekordselt põhjatuks muutub. Talve õmblused kärisevad igast küljest ja iga päevaga üha kõrgemalt käiv päike teeb oma töö. Näiteks seal, kus ma tänavu teeääre puudest puhastasin, oli päike ühe kraavikalda juba lumest puhtaks sulatanud. Vot sellised lood siis.
Ilm oli täna märg. Taevast kallati meile krae vahele korralikku lobjakat ja nii olime mõlemad Matiga naastes läbimärjad. Aga hea oli ka olla. Ikkagi pikk jalutuskäik seljataga ja see teeb tuju heaks. Olgu siis ilm milline tahes.