Ärkasin hommikul vara, et käia ära Väätsa prügilas ja viia sinna ära aastate jooksul kogunenud klaas. Niipalju kui minu mälu tagasi ulatub, on maal klaasi käideldud nagu midagi biolagunevat. Kompostihunnikust me seda küll ei leia aga kõikjalt mujalt küll. Oleme oma klaasi kokku kogunud, et lapsed ja ka meie ise saaksime paljajalu õuel käia. Sada protsenti ohutu pole see tänase päevani aga tõenäosus Nahkanuia hooldatud lagendikel klaasikildu jalas leida on kaduvväike. Kõik see, mis neil liikudes pererahvale silma torkab, torgatakse tasku ja jõuab prügikasti.
Jämedalt pool sõiduauto haagisetäit tervet ja katkist klaasi läks mulle maksma 6,15 EUR, pluss sõit (ca 120 km) ja varane ärkamine. Pole just kõige kallim lõbu klaasi mahamatmise asemel. Klaasi biolagunevatesse omadustesse mina ei usu. :)
3 kommentaari
Tubli tegu!
Klaas laguneb küll looduslikult, aga miljon aastat peab ootama. Soovitan lugeda biolagunevatest omadustest:
http://www.meieinimesed.ee/web/index.php?option=com_content&view=article&id=74:keskkond-on-meie-uehine-vara&catid=4:uudised&Itemid=20
Paneb tõsiselt mõtlema kui mitmele põlvele pärandame oma olmeprügi põõsa alla visates.
Tere ja head kevadet!
Räägin ka ühe loo, mis minule kõneles üks kõva matkamees ja fotograaf. Temal nimelt nii tubli poeg, kes koguniste lõpetas Pariisi ülikoolis filosoofia teaduskonna. Kuue õppimise aasta jooksul sai tema ainult siis aega kodus vanematel külas käia, kui lumi maas. Selle kuue aasta jooksul edenes aga tundmatuseni tema keskkonnateadlikkus. Eelmisel suvel kui tema oma isa poole peale suurkooli lõpetamist pikemaks ajaks paigale jäi ei suutnud ta leppida selle ükskõiksuse, lohakuse, hoolimatuse ja mustusega, mis küla vahel valitses ja pistis poodi minnes või sealt tulles tee äärest ikka midagi kilekotti ja poetas hiljem kodus prügikasti…
Mispeale Toivo naabrimees ühel päeval tema nööbist kinni hakkas ja tasasel häälel küsis: “Räägivad, et sinu poeg õpib Pariisi ülikoolis aga tuleb välja, et ta on sul hoopis prükkar..?”
Hea lugu!