Kevad on endaga kaasa toonud mitmeid, looduse ringkäiku arvestades loomulikke kuid lume rohkuse ning sellega kaasnenud piirangute tõttu olulisi ja imelisi, muudatusi. Näiteks sulasid lume alt välja lõikamata küttepuud, millele ligipääs oli talvel raskendatud. Tegelikult oli küttepuudega teinegi probleem, nimelt olid osa palke nliialt jämedad, et lõhkumismasin neid omaks võtaks ja mehed tõsta jõudnuks. Need oli plaanis kevade saabudes mootorsaega tükeldada. Selleks läks vaja Tootsi. Tõin mehe Ervitalt kohale ja ta lõi puuvirna juures vähemasti osaliselt korra majja.
Sellise hunniku metsakuivaga on üksjagu tegemist kui palgid on valimatult üksteise peale pandud nagu minul. Jämedate palkide alt ei saa kätte peenemaid ja peenikeste alt jämedamaid. Nii tulebki suurema hulga töökäte ja aja puudumisel valmistada küttepuud ette jaokaupa. Nagu mina olen sunnitud tegema. Järgmine etapp ongi pärast puude lõhkumist ja ladumist puulõhkumismasin.
Õunapuude osas oleme Maarjaga samuti pikalt plaani pidanud. Päris hulluks me nendega minna ei taha, sest õunapuud nõuavad oma nii lehtede riisumise, õunte panipaiga kui ka lõikamise osas. Siiski haarasin üleeile Rakvere Bauhofist mööda sõites sealt kaasa kolm puud. Arvasin nende hinna olevat kallima aga kolme puu keskmine tuli ca 10 EUR/tk, mis ei olegi üle mõistuse palju.
Puude istutamistoiming toimus veel samal õhtul. Esimese puu, suislepa, istutamisest aeda võttis osa kogu kaader. Kohati tundus mulle, et olen seltskonnas lausa üleliigne, eriti kui veel Truuper sinna tuli.
Teised kaks puud, millest üks oli valge klaar, istutasime Kangelase ette, sinna kust paar aastat tagasi suure külmaga neli viljapuud välja läks. Rohkem me õunapuid lähiaastatel ilmselt ei muretse. Võib olla ehk siis kui õnnestub valmis ehitada koht nende hoidmiseks.
Niipalju siis kevadest, Tootsist ja õunapuudest.