Vihmavaba päev

Sellise pealkirja mõtlesin oma peas valmis päeval aias toimetades, kui tõepoolest vihma veel ei sadanud. Ei läinud aga palju aega mööda, kui ilm muutus ja vihma ning kõleda tuule eest tuli taaskord tuppa pakku pugeda.

Hommikul peale Mattise lasteaeda viimist võtsin alevi vahelt auto peale töömehe, kes meile puid lõhkuma tuli. Töö kätte näidatud, panin toas nõud ja pesud pesema, tegin mõned tööalased kirjad ja telefonikõned, keetsin lõunaks ära makaronid ning seejärel otsustasin välja minna. Siis aga tuli teade lasteaiast, et Mattis kaebab halva enesetunde üle.

Istusin autosse ja sõitsin talle järele. Kuigi olin jällegi oma peas enam-vähem päevase tegevuskava paika pannud, läks see vähemalt sel momendil vett vedama. Tuli Koeru sõita kahe korra asemel kolm korda. Aga see mis puudutab Mattist, siis aimasin, mis võib probleemiks olla. Eile Paides arstil käies tehti talle lisaks muudele protseduuridele ka üks süst (vaktsiin nakkushaiguste vastu), mis tegelikult andis tunda juba õhtuses ujumisetrennis. Peale kahe basseinipikkuse läbimist oli peavalu nii tugev, et jätkata polnud mõtet. Kuna aga hommikul paistis pealtnäha kõik korras olevat, oli lasteaeda minek kindel. Nüüd õhtulgi veel oli olemine kehvapoolne, mistõttu jääb ta ka ilmselt homme koju.

Koju tagasi jõudes oli aeg lõunasöögiks. Nagu varem mainisin, keetsin makarone. Pereisa ei leidnud külmkapist peale kalalaadungi (tervislikule toitumisele mõeldes olin eelmisel päeval Paide Selverist natuke kaasa ostnud) midagi ja suure vihaga mõtlesin, et kui ei kõlba, sööge siis makarone. Pärast sööki ei tahtnud ma end küll millelgi ega kellelgi rohkem segada lasta. Võtsin Matilde, panin ta vankrisse magama ja asusin vaarikaid puhastama. Ma ei tea, oli see aeg vale või õige, igal juhul lõikasin ära vanad vaarikavarred, rohisin, väetasin ja vedasin mõned ämbritäied saepuru umbrohu tõrjeks. Vähemalt silmale ilus vaadata ja usun, et saagikusele minu tänane agarus halvasti ei mõju.

Maasikad jäid sügisel puhastamata. Erinevatel põhjustel. Kuidagi need külmad ja vihmased ilmad tulid liiga järsku, et lõpuks jäin omadega jänni. Nüüd siis kobestasin veidi taimede ümbrust, rohisin, kõplasin vahekäigud peenarde vahel võililledest puhtaks ja lõpptulemus polegi nii hull.

Siis lõikasin ära kibuvitstel kuivanud oksad, vaatasin üle paar päeva tagasi istutatud imeväikesed sirelitaimed, milled olin suure vaevaga välja kaevanud vana heki alt.

Pühapäeval istutasin aida kõige päikesepoolsema ja tuulevaiksema koha peale kolm tomatitaime, milled sain Toomase ema käest (lisaks veel kümmekond kapsa-ja kaalikataime). Jah, aida seina äärde, mitte kasvuhoonesse. Sest seda mul ei ole. Mõtlesin, et inimesed kasvatavad igasuguseid asju igal pool. Ma siis proovin ka ära, kas kasvavad ja kannavad vilja need taimed ilma triiphooneta. Marko käest sain ma muidugi juba pragada, et kuidas ma aru ei saa sellest, et maja seinte äärde ei istutata ei tomati ega muid taimi. Nii pidavatki seinad mädanema minema ja maja tuleb maha lammutada. :) Eelmisel aastal katkus ta mul ühe seina äärest melissipõõsa üles. Ei tea, kartis ta seina hävimist või nagu hiljem välja tuli, arvas ta selle nõgese olevat. Ilmselt selles, kas ja mida võiks istutada hoonete seinte ligilähedusse, ei jõua me kunagi kokkuleppele. Aga ega ka keset õue pole soovitav midagi väga maha panna, siis ei pidavat niita saama. Keeruline lugu!

Õhtupoolikul juba hämaruse saabudes otsustasin ka oma jooksuringil ära käia. Ei kahetse. Kägu kukkus, oli vaikne, peaaegu et tuuleta ilm!