Nagu ma olen kirjutanud, möödusid mitmed minu suved Vahukülas maavanaema ehk mammi juures. Olime seal peamiselt kolmekesi, mina ja minu kaks tädipoega, kellest üks minust 4 aastat vanem ja teine 4 aastat noorem. Vahetevahel olid ka minu õde ja minuga samaealine täditütar kohal aga mälestused on mul pigem siiski poistega koos olemisest või siis lausa üksi toimetamisest.
Me tegime praktiliselt kõike mida poisid teevad. Ujutasime lompides Pihumäelt vanade mändide küljest löödud koorest laevukesi, ujusime kevadises lumesulamisvees, võitlesime võõraste oinastega ja hirmutasime omi lambaid, kangutasime sipelgapesade leidmiseks vanast vundamendist kive, tõime mahajäetud talukohalt põuetäite kaupa magusaid õunu või siis praadisime kolhoosi põllult varastatud kaalikaid iseehitatud välipliidil. Ühesõnaga oli meil tavaline õnnelik lapsepõlv koos kõigi selle plusside ja miinustega.
Vahetevahel läksime üle piiri. Eilse vahejuhtumi valguses meenub mulle selliseid minekuid kaks, kusjuures kumbki ei näita mind just paipoisi valguses.
Mulle meeldis kangesti autoga sõita ja maal avanes selleks võimalus. Isal oli tööautoks pirukas, millega ma teinekord võisin omapead mõned tiirud teha. Oskasin juba sõita aga sõiduvõtted olid rabedad, sest kogemust ju nappis nagu eluaastaidki, mida oli toona kõigest 16.
Ükskord, kui julgesin omapäi sõita läbi Vahuküla, kuhu mind tavaliselt autoga ei lubatud, võtsin suuna üle põllu Oru talu suunas. Oma enesekindluses ja rumaluses ei märganud ma elektrikarjust enne kui see peeglite taha kinni jäädes lihtsalt katki läks. Põgenesin vesi ahjus ja see on vististi ka üks väheseid kordi kui ma toimunud õnnetusest ning sellega tekitatud kahjust kellelegi rääkida ei julgenud.
Teine kord oli tõsisemate tagajärgedega. Läksin noore uljaspeana sama autoga sõitma koos endast neli aastat vanema tädipojaga, kes istus Ziguli roolis. Keerasime Võsujalgade majakoha juurest Pihumäelt alla metsa poole ja mina jäin maha. Soovides olla ka “kõva mees”, vajutasin tugevamalt gaasi ja jäin midagi uurima pedaalide juures. Kui taas silmad tõstsin, kaldus auto ohtlikult teepervele. Keerasin tagasi aga siis olin juba vastassuunavööndis. Järsk pööre paremal, siis jälle vasakule, piruett ning järgmiseks maandus minu juhitud masin katusepõrkega taas ratastel alles kaugel põllul, paisates puhvaikas juhi kõrvalistuja avatud aknast hooga välja.
Mida teha? Auto lömmis, isa kindlasti vihane, rahaline kahju suur. Ma ei jäänud ootama kui tädipoeg abiväega tagasi jõuab vaid putkasin metsa.
…
Sellest viimatikirjeldatud juhtumist sain korralikku õppetunni. Pole vahet, kas mets kuhu me putkame on sõnasõnaline või eksisteerib mingi mõttelise pelgupaigana, kauaks sinna jääda ei saa. Kunagi tuleb ikka minna välja ja võtta vastu teenitud karistus. Ja teinekord polegi see karistus nii kohutav kui meie ettekujutus selle meile maalinud on. Kuigi miilitsas pidin andma seletust, ma isalt väga riielda ei saanudki. See ei vähendanud aga juhtunu tõsidust ja saadud õppetunni väärtust kogu tulevaseks eluks. Ma olen ikka arvanud, et niikaua kui me suudame õppida oma vigadest, läheb elu edasi.