Voodripanek

Kui ma tehtud fotode järgi vaatan, oli maja juba 2006 aasta mai lõpus osaliselt vanast voodrist paljaks võetud. Ju ma siis tegin katusepaneku ajal aega parajaks. Juuni keskpaigaks on maja kõik neli külge puhtad ning uue voodri panekuks valmis. Tegelikkuses alustasime sellega alles augusti keskel.

Mäletan kui hädas ma olin ehitustööde alustamisega. Lõhkuda oskab ju igaüks. Katusemeistrite leidmise tõttu õnnestus mul tõsiste tööde alustamist enda jaoks edasi lükata ja tegelda näiliselt oluliste asjadega nagu muru niitmine, majaümbruse võsast puhastamise või liigsete puude saagimisega. Nüüd kus katus oli peal, tuli ette võtta järgmine suurem asi, voodrilaua panek.

Nii palju oli mul mõistust peas teadmaks, et hea oleks palgid enne kinnikatmist mingi kaitsevahendiga üle tõmmata. Selleks sai läbikäinud masinaõli! Nimelt olime mingil mulle praegu mitte meenuval põhjusel külastanud Lääne-Eestis meest nimega Ants Mõlder. Ants tegeles palkmajade ehitamisega ja taastamisega ning meil õnnestus ta Maarjaga Nahkanuiale konsultatsiooniks kohale kutsuda. Kuna mees tundus arukas ja usaldusväärne, ta juhatas korralikku palkmajatööstust, ning mina pikalt juurelda ei armasta, sai tema soovituse kohaselt muretsetud mootorist läbikäinud õli. Sellega pintseldasime kõik palgid üle. Kenast puhast majast sai sitikmust onn. Siiani ei oska ma öelda, kas tegemist oli õige või vale otsusega. Ilmselt otsest kahju ma sellega hoonele ei tekitanud, sest nagu Ants väitis, ei taha masinaõliga läbiimmutatud palki ükski kahjur. Kindlasti oleks aga saanud kasutada mõnd vähem keskkonnakahjulikku ainet nagu näiteks mingit kindlat sorti linaõli.

Õliga võõpamisele eelnesid minu esimesed ja arglikud katsed maja aluspalke vahetada. Tagantjärgi mõeldes teeks nüüd mõndagi teisiti aga siis polnud mingisugust kogemust. Sellegipoolest sai tulemus vähemalt silmale hea ja ma arvan, et oma asja ajavad need minu paigaldatud palgijupid ära. Maja idaküljes vajas vahetamist paarimeetrine koitanud jupp ja põhjaküljes väljasaetud palgijuppide näol oli tegemist vundamendipealse osaga, kusjuures kahjustus oli seotud mitte niiskuse vaid putukatega. Mis muidugi ei välista seost niiskuse poolt putukatele loodava soodsa elukeskkonnaga.

Seinte kergitamiseks ostsin endale tungraua aga puudu jäi oskustest seda kasutada. Kuidas tõsta maja nii, et tõstemehhanism asenduspalgile ette ei jääks? Head vastust ma sellele küsimusele tookord ei leidnud. Muidugi ei tulnud mulle pähe osta ka mõnd palkmajade ehitamisest kirjutatud käsiraamatut.

Kui ma maja ostsin, oli sellel voodris kaks riba vertikaalset voodrilauda. Nii nagu maamajadel ikka. Selline lahendus meeldis mulle väga, sest nii näeb maja väljast hubasem välja. Seepärast saigi alguses planeeritud uue voodrilaua panek vana eeskuju jälgides. Aga jälle oli Ants Mõlder oma teadmistega see, kes selle idee pea peale pööras. Teoorias ja ka praktikas olevat vertikaalselt paigaldatud laud just see halvim variant. Vihma sadades ja tugeva tuulega pressib vesi voodrilaudade vahelt lõpuks siiski läbi ja hakkab aeglaselt oma tööd tegema ehk siis seinu mädandama. Mulle tundus see loogilise lähenemisena, mistõttu kujundasime maja välisilme kiirelt ümber. Otsustasime, et paigaldame uue voodri täisulatuses horisontaalselt.

Voodri paigaldamine algab alguskarkassi paigaldamisest. Mul oli selleks ostetud 50×50 pruss. Kinnituse otsustasime metallnurkade kasuks kuna ette oli näha, et karkassi kaugus seinast võib jääda väga erinev ja kiiludega meil isu jamada ei olnud. Hiljem osutus väga mugavaks võimaluseks läbi nurkade kinni ja lahti kruvimise karkassi kauguse reguleerimine seinast. See oli üldse üks omaette töömahukas protsess, kus lisatöö garanteerisid seina pandud prussid ise, mis päikese käes kenasti kuivasid ja seetõttu kõverasse kiskusid. Peaaegu kõik seinad tuli enne laua panekut üle mõõta ja tagasi sirgeks tagasi kruvida. Karkassi paigaldamist alustasime nurkadest ja kui kõik neli nurka olid paigas, panime nurkade vahele tõmmatud nööriga paika kõik vahepealsed karkassi prussid.

Karkassi paigaldamine oli ka esimene õppetund planeerimisest ehitusel. Arvestada tuli: 1) veeplekiga, kuhu see kinnitada ja kui sügav see tellida; 2) karkassi sammuga, et see sobiks tuuletõkke plaadi mõõtudega ning et hiljem saaks ka lõikamata villa paigaldada; 3) aknapaledega. Hiljem villa paigaldades selgus ikkagi, et karkassi samm villa standardlaiusega ei klapi ja meil tuli iga tahvel servast kitsamaks lõigata. Samuti said aknapalesid ääristav raam liiga täpselt paika, nii et pärast oli palelauda akna ja karkassi vahele pea võimatu suruda. Aitas haamer ja ketaslihvija, millega lauad õhemaks lihvisin. Ainus, mis hästi istus oli veeplekk.

Majale sai paigaldatud kõiki ehitusreegleid järgides 50 mm ISOVERI kivivill ja tuuletõkkeplaat. Pisut enam nägime vaeva viilualuste seintega. Maja oli aegade jooksul korralikult vajunud ja vajumine jätnud märgi ka katusele. Mõlemad viilualused olid loodist väljas ja vajasid putitamist. Osa karkassi vahetasime välja ja olemasolevat tugevdasime. Nagu sarikatelegi, tuli mõnda kohta 10-15 cm paksused koltsid alla panna. Õnneks oli too 2006 aasta suvi meeldivalt kuiv ja päikseline. Puiduga töötamine on ju iseenesest väga mõnus ja nii me igal nädalavahetusel tellingutel istusime. Tellingud sain naabri Kalju käest, kes oleks need muidu ära visanud. Ei saa öelda, et meie poolt disainituna oleksime neid julgenud kellelegi teisele kasutada anda, tagantjärgi tundub kohati uskumatuna, et ellu jäime. Eriti jube oli nendel tellingutel viilualuste tippe õlitada! Seista tuli redelil, mis toetus tellingutel lahtiselt olevale suhteliselt kitsale lauale. Redeli nurk oli ka nii terav, et kohati tundus nagu seisaks see täiesti püsti.

Suurem osa saetööst tegime tavalise käsisaega. Praegu kui ma vaatan maja lõunakülge, on tegelikult hea meenutada, et kõik viilualused nurgad on käsitsi saetud ja tulge vaatama, tulemus on ikka väga-väga hea. HIljem ostsin endale Metabo järkamissae, mis tegi töö tunduvalt lihtsamaks. Laudade saagimine sujus sealt edasi täpselt ja mis tegelikult veelgi olulisem, oluliselt kiiremalt! Maja põhjakülje kõik lauad on selle masinaga saetud. Tuulekastide tegemine andis tõuke veel teisegi tarvilise tööriista, tikksae ostmiseks. Kõik oma tööriistad soetasin ja olen siiani soetanud Paide Stokkeri esindusest, kus on meeldivalt asjalikult müüjad ja püsikliente arvestav paindlik hinnapoliitika.

Tuulekastid projekteerisime kahepeale mind abistanud Margusega ja need said väga kompaktsed ning õhutusavadega. Selleks paigutasime räästa alla jäävad lauad 10 mm vahedega, kusjuures viimane laud tuli maja pikkuses saagida kitsamaks. Räästa päris katusealune ots jäi umbes 45 kraadise nurga alla ja seda arvestusega, et sinna saaks hiljem paigaldada veerennid.

Kuna tegelikkusele vaatamata, me Maarjaga ikkagi planeerisime võimalikult väikse ökoloogilise jalajäljega kodu, valisime kaitsvaks kihiks välitingimustesse mõeldud linaõli. See sai tellitud ettevõttest Ecooil, mis asub Lõuna-Eestis ja kus meiega väga viisakalt tegeldi. Kas oli tegemist voodrilaua kõrge niiskussisalduse, hilja ja mittesobivates ilmastikutingimustes pealekantud õliga aga sel sügisel hakkasid lauad maja idaküljel kergelt hallitama. Sama probleem kummitas ka üht head tuttavat Koeru ligidal, kes oli samal aastal valmis saanud oma palkidest elumaja ja sinna sisse kolinud. Järeldasime, et ilmselt mängis rolli vihmane sügis ja toores materjal, mis üheskoos kerge hallituskihi tekitasid. Nüüd on see hallitus sealt kus ta alguses tekkis kadunud. Maja on kolm korda õlitatud ja väljanägemine suuremas osas hea.

On tõenäoline, et voodrilaua panekuga lõpetasime alles oktoobri keskel. Siis oli sein ka ühe kihi õliga kaetud. Esimesed pildid maja idaküljest, mis jäi viimaseks on mul alles 29. oktoobrist. Seega kulus meil selleks alates augusti keskpaigast kaks ja pool kuud (loeme ainult nädalavahetusi). Kindlasti tegime me vahepeal ka muid töid, vihmase ilmaga näiteks lammutasime köögi põrandat ja soojustasime vundamenti aga põhiosas jagus meil tähelepanu voodrile.