Võtsin hommikul lapsed, et minna Vardjale. Vardja tee on ratastega sõitmiseks ideaalne nagu ka aeg selle Endla rabade servas asuva veskitaluga tutvumiseks. Rohi on küll juba kõrge ja aga mitte sedavõrd, et varjata kõiki omaaegse elu jälgi.
Sääski oli palju kuid need meid väga ei seganud. Lapsed katsusid vett, jõid vett, uurisid puruvana ja ujutasid jõeveel võilille õisi. Viimane oli muidugi pisitütre lemmitegevus, mille juurest tema ärasaamine lõppes nagu ikka, kisaga. Kasutasime kambaga olemise juhust ja ronisime vahelduseks ka puu otsa. See vana saar on aastaid tagasi murdunud kuid ajanud uued võrsed ning moodustab nüüd huvitava ja mugava ronimispuu.
