See oli vist mõned aastad tagasi, kui televisioonis jooksis sari inimeste kõikvõimalikest hirmudest, mis neid igal sammul kummitavad. Ma ei olnud selle sarja igapäevane jälgija, kuid ometigi tabasin ennast mõnel korral naervat selle üle, et on ikka rumalad inimesed. Kardavad kolli ja tonti, ämbilkke ja usse.
Ma ei mäleta ei lapsepõlvest ega ka hilisemast ajast midagi sellist või siis kedagi, mida või keda väga kartma peaks. Ei kartnud ma üksi kodus olla, ei kartnud pimedat, loomi, inimesi, putukaid, jne.
Mida aga aeg edasi, seda hullemaks läheb. Tänasel päeval ei julge ma metsas käia, sest kardan loomi. Kuigi ma pole näinud vabalt looduses ei karu ega hunti, kardan neid kohata paaniliselt. Paar kuud tagasi uuesti jooksma hakates avastasin, et ükskõik kuhu poole ma ka ei lähe, igal pool on koerad. Reeglina on nad kõik ketis või aias kinni aga nende meeletu haukumine ja pöörane ketis karglemine erilist turvatunnet ei tekita. Ühesõnaga, hirmude nimekirja on lisandunud siis ka koerad. Kõige hullem on aga seis mesilaste ja teiste taoliste nõelavate “elukatega”.
Eelmise aasta suvel, kui mind ründas kümmekond mesilast ja ma kas hirmust või saadud nõelapistetest pähe ja kaela keset teed kokku kukkusin ning mõni hetk hiljem marraskil jalgade ja kätega, sumisevad mesilased juustes kinni kodu poole jooksin, ei suhtunud ma nendesse putukatesse enam sugugi hästi.
Käesoleval kevadel olen juba kolmel korral saanud pähe nõelata. Mesilased lendavad mulle juustesse ja sinna nad jäävad seniks, kuni ma nad sealt välja olen kamminud. Muidugi olles eelnevalt mind nõelanud. Juba see sumin, kui nad sul peas kinni on, tekitab külmavärinaid. Ma ütleks selle kohta, et vastik kohe!
Täna Matildega väljas olles, kuulsin eemalt mingit imelikku mürinat. See lähenes ja sarnanes mootorsõidukile. Kuna ma seda viimast aga lähiümbruses ei täheldanud, siis hetk hiljem kihutas üle pea mesilasteparv. Haarasin Matilde sülle ja jooksin maja poole, sest ega ma nende liikumistrajektoori ju ette ei teadnud. Nad ei teinud meile muidugi midagi, kuid nagu öeldakse, et hirmul on suured silmad ja kuna varasemad kogemused on olnud õnnetu lõpuga, siis ma ei näinud muud, kui põgeneda. Eks neid hilisemaid targutajaid ole küll olnud, et oh, mida sa kardad, ega nad midagi ei tee. Aga võibolla teevad!?
Minu jaoks võrdub see samaga, kui keegi koeraomanik ütleb oma koera kohta, et ära karda, ega ta ei hammusta. Ja siis viib koer sul näpu küljest tüki minema. Näide minu enda elust, kuigi jah näpp on küll alles aga arm haigutab tänaseni vastu.
Ja siis veel need vaablased. Juba jõudsin mõelda, et polegi veel sel aastal ühtegi näinud ja hingasin kergendatult, kuni üks neist ilmselt paljudest teiselt korruselt kusagilt prao vahelt alla potsatas. Hea, et krae vahele ei kukkunud. Jubedad elukad ja mina nendega ühe katuse all elada küll väga ei taha. Isegi võiks öelda, et ühe õue peal mitte!
3 kommentaari
Mõned vanainimese targutused:
Metsloomi nüüd küll karta ei maksa. Esiteks neid ei kohta sageli, sest nad ise ei taha inimesega kohtuda, haistavad kaugelt. Väga üksikutel juhtudel on kuuldud, et nad ründavad (poegadega karu), reegliga põgenevad. Vahva on juttu ajada põtrade, kitsede ja jänestega, viimased on muidugi väga arad.
Rohkem ohtlik on rästik, keda ei näe rohu sees ja võib peale astuda. Seetõttu on metsas vastav riietus, jalatsid ja peakate.
Tegelikult ongi mets loomade elupaik, meie oleme seal külalised. See on koht, kus saab nautida rahu ja loodust, taastuda sellest maailma möllust ja hullusest:)
Metsaga tuleb harjuda, siis hakkab aina rohkem sinna tõmbama.
Mürinaga lendavad mesilased olid ilmselt pereheitel.
Ma nägin kleidiga karu Võlingi ääres üksaeg. See oli nõuka ajast jäänud sinna vist veel.
mesilaste osas oli küll äratundmisrõõm, kui seda muidugi rõõmuks nimetada saab :) mu vanaisal oli ka kunagi mesitaru, kus oli selline kuri tõug sees, kes ei lasknud mul eriti üldse aias toimetada, lendasid kohe joonelt pähe juustesse kinni, kuni ma siis karjudes jooksin esimese ettejuhtunud inimese juurde. mesilase sumin juustes kõrva taga kuskil on täiesti jube. ehk nende vastu aitaks miski hele mütsike? minul on kaks varianti, miks nad nii teevad – kas ärritab neid šampooni lõhn või näevad nad kõrgelt tumedapäist olevust ja arvavad, et karu tuleb :)