Sveni külastusega möödunud pühapäeval sai alguse okste põletamine Nahkanuial. Neid oli küla territooriumile kogunenud üksjagu: kaks Kördil, üks Karjamardil ning kuus hunnikut Vardja tee ääres.
Esimesena panime tule otsa Kördil keldri ees olnud oksahunnikule. Seejärel tegime õemehega sama teisipäeval Karjamardi territooriumil olnud okstega ning siis oli järg teise oksahunniku käes Kördil. Viimased jäid sinna ühest kuivanud vahtrast, mille langetasin ning mis sai põlemise ajal lisa teisest kuivanud puust, mille samuti langetasime ja kohapeal tükeldasime.
Aga õemehele ei andnud rahu ja täna hommikul oli ta jälle kohal, et saada ühele poole nende kuue suure oksahunnikuga, mis jäid maha teeääre puhastamisest kuu aega tagasi. Varasemale kogemusele tuginedes oli meil ettekujutus, et need oksahunnikud põlevad ära ilma, et me neile käsi külge panema peaksime. Umbes nii nagu hunnik Karjamardil, mis põles kõrvalise abita ning mille leek kulu nilpsama kippus. Kuna kõik kuus hunnikut paiknesid randaalitud põllul, polnud seal muret kulupõlengu tekkimisega.
Läks pisut teisiti. Alustasime ~11 ja lõpetasime viimase oksahunniku järelevalvega kaheksa ringis. Tuul, mis maja juures puhus mütsi peast, eksis oksahunnikute juurde nõrkade puhangutena. Ja sedagi õnne jagus kahe äärmise hunniku põletamisel. Ülejäänud neli hunnikut pidime sisuliselt terves mahus tule peale ümber tõstma. :)
Nüüd on kõik oksahunnikud Nahkanuial põletatud ja see on hea! Saime asjaga ühele poole õigel ajal, maa on märg ja õnneks paiknesid hunnikud ise ka kohtades, kus tuleoht väike. Õhtul premeerisime ennast jalutuskäiguga Vardjale. Tagasi jõudsime pimedas.
Homme alustan laupäevase Iseehitamise teabepäeva presentatsiooni ettevalmistamisega. Pean pilte otsima, uuesti pildistama, et vaatajal oleks ka huvitav. Õemees pakkus küll välja variandi, kus vajun kohale ja teen ettekande stiilis “Noh, küsige midagi!” aga ma arvasin, et see on liiga ekstravagantne. Parem vanas heas PP stiilis.
