Meie väike pesamunast tütreke sai täna (kella vaadates oleks õigem öelda eile) nelja kuuseks! Tüdruk sirgub jõudsalt ning on huvitav jälgida tema käitumist ja iseloomu. Mattisega võrreldes on tegemist täiesti erineva isiksusega kuigi välimuselt on nad sarnased. Mati on paljuski minu moodi, ärritub kergesti aga samas on teda kerge lepitada pehme südame ja olemise tõttu. Meelimari oleks nagu pärinud ema kange iseloomu, sest oma soovide täitmist nõuab ta konkreetselt ja visalt, osates samas ema moodi vaikselt ja kannatlikult olukordi jälgida.
Meelimarist rääkida püüdes olen ma pisut nõutu. Kui Matit kasvatasime me Maarjaga mõlemad, on Meelimari olnud rohkem emme tütar. Koos käivad nad jalutamas ja toimetavad köögis. Emme söödab ja joodab. Küllap on seepärast loomulik, et Mati rohkem minu hoole all on. Kuigi tööjaotus tundub olevat õiglane, näitab minu kohatine abitus Meelimarist rääkides vajadust temaga rohkem tegeleda. Ja seda ma olengi püüdnud tasapisi teha.
Igatahes on meil kaks toredat last ja vanemana on tore kuulda kuidas poja kodust eemal olles koju issi juurde igatseb ning näha laia naeratust oma tütre näol, kui ta pärast pikemat eemalviibimist, olgu see siis jalutuskäik või arsti juurde minek, isa näeb. :)
Haigusest rääkides võib vististi nüüdseks lugeda Meelimari kõrvapõletiku möödanikuks. Vähemalt järgi on see küll andnud kuigi tüdrukul ripuvad vatid ikka veel kõrvast välja ja õue minnes on tal peas vahvad mütsid.
Ise olen kaks päeva tegelenud suuremas osas homse loengu jaoks piltide kokkuotsimisega. See on tohutult aeganõudev leida vajalikud fotod kümnetest erinevatest kaustadest. Õnneks sain ma sellega hakkama ja tegin sissejuhatuseks lühikese presentatsioonigi. Ootan homset Paide SRIK korraldatud iseehitamise teabepäeva suure põnevusega ja loodan, et sellest tõuseb kuulajatele mingit tulu. Eilse päeva seisuga oli ennast ametlikult teabepäevale registreerinud 10 inimest aga äkki tuleb veel, sest nii võimast reklaamikampaaniat ühele SRIK-i sündmusele pole ma veel näinud. Vastav teade ilmus ka Paide Linnalehes. Kes veel ei tea millest jutt on, võib vaadata näiteks seda postitust.
Vahetult enne pimedaks minekut kobisime Matiga välja, et ära grillida paar päeva tagasi ostetud saslõkk ja kanakoivad. Kuidas lugejale maitseb toores saslõkk? Õemees õpetas mind sööma ja teinekord läheb kolmandik saslõkki (juhul kui on hea marinaad) meie kõhtu enne vardale jõudmist. Rääkimata siis poolküpsenud lihast, mille eelis läbiküpsenu ees seineb kasvõi mahlasuses. Kana kohta see põhimõte muidugi ei käi, see peab ikka täitsa valmis olema, muidu ei kõlba kusagile. Meil jäigi täna kana kah pisut imelikuks. Aga ainult õige pisut. Loodame, et need kolm järelejäänud poolkoiba saavutavad oma küpsuse homme ahjus.
1 kommentaar
Õnne teile! :)