Tänane hommik oli vähemalt meil Nahkanuial veidi jahedam ja tuulisem kui eile. Seetõttu jäid mul peale hommikusööki voodidki tegemata, mida ei juhtu muidu peaaegu et kunagi ja otsustasin minna peenarde vahele ning vähemalt maasikad ära korjata. Nii liitri kaupa saab nagunii neid iga päev korjatud: vahukoore, jäätise või siis kohupiima peale aga kuna neid valmib kiiremini, kui minu liitrine topsik mahutab, siis võtsin täna pesukausi ja asusin oma kahe peenra vahele toimetama. Ei läinudki väga palju aega kui kauss oli täis ja võisin maasikavõrgud taas tagasi sikutada.
Sel aastal läks kuidagi nii, et minu sügavkülm jääb vist suuremast kogusest maasikatest tühjaks. Avastasin selle enda jaoks päev, kaks tagasi, kui kuulsin siit ja sealt, et kes varunud 20 kg maasikaid, kes 30 kg ja minul polnudki midagi!? Ja minu küsimusele, kas oleks võimalik ka osta, vastati, et kahjuks suuremad kodumaised maasikad juba otsakorral. On vaid väiksemaid. Aga pole hullu, kui vaadata kasvõi seda kogust, mille ma ise täna korjasin. Puhastasime Matildega selle kausitäie ära ja igal juhul karbivaru kapist sai otsa, kui olime maasikad sinna kenasti ära mahutanud. Ja külmikusse nad läksidki.
Ning paistab sedamoodi, et lõppu veel ei tule. Kui paari päeva jooksul saaks veel sama koguse, siis tegelikult polegi rohkem vaja, mõtlen ma. Eks siis peab midagi lihtsalt juurde vaatama. Tundub, et ka vaarikaid on tulemas ja metsaskäijad on täheldanud mustikaidki, mis veel küll väikesed aga kui veel kasvada saavad, siis võib korraliku saagiga koju tulla.
Seda on ilmselt kõik märganud, et sõstraid on sel aastal kõvasti. Meil kodu juures ei ole palju põõsaid ja enamus on noored ning ei kanna veel korralikult aga siiski tarjad on lopsakad ja kui linnud ära ei söö, saab mõne pudeli head mahla kindlasti.
Õunapuudel vastupidiselt nagu ei paista midagi olevat. Mõned noored puud kannavad küll. Vanu puid me muidugi ka sel kevadel päris korralikult pügasime, võibolla sellest tingituna ei ole väga suurt saaki oodata.
Ei tea, kas mina jäin seemnete külvamisega sel kevadel hiljaks aga ma ei imestaks kui mõnel pool juba kartulit võetakse, rääkimata porgandist või muudest aiasaadustest. Minu taimed on ikka kohe väga väikesed. Ainus, mis vohab, on redis. Enamuse ma kiskusin ka täna üles, kuna nad on lihtsalt vanad ja ei kõlba enam süüa. Imelik on see, et algusest peale on redised mõrud. Ehk oli see sordi viga, ei tea!? Igal juhul meie peres redis väga peale ei läinud. Mõned korrad salati sisse, mõned korrad viilud võileva peale ja kogu söömine.
Hernes ega türgiuba veel ei õitse, kartul ka mitte. Suvikõrvits ja tavaline kõrvits nagu ikka kasvaks aga mitte väga jõudsalt. Kapsas kasvatab vaikselt pead ja kaalikaga läheb ka aega. Minu kolmel tomatitaimel “vabaõhulaval” on aga kokku 7 rohelist tomatit, mida ma loodan, et ka ikka punaseks lähevad.
Õhtul, nüüd kella 10 paiku, kui Matilde oli magama jäänud ning meespere ühe sisse põiganud matkahuvilisega juttu puhus, rohisin ära oma praktiliselt “olematu” lillepeenra. Õigemini pole see peenar ega miski, lihtsalt mõned püsikud (3 hostat, 1 sõnajalg ja rohkem ma ei teagi, mis seal on), mida kunagi tulevikus, kui aiaplaan on selge, ilmselt mujale plaanin istutada. Lisaks nõgestele ja kassitapule olid tüliks järjekordselt need pisikesed mustad kärbsed, keda on mustmiljon ja kes hammustavd nii valusalt, et praegugi siin kirjutades käed ja jalad mõnusalt õhetavad.
Homme plaanime varakult tõusta ja minna Seidlasse, vanavara laadale. Seal käimine on saanud ka nagu traditsiooniks, kus keegi meist ikka igal aastal korra läbi käib. Mis ülejäänud päevast saab, eks näis!