Üle pika aja saab Nahkanuia küla endise Nipi Kõrsi ja praeguse Männi talu ümbust nii nagu see võiks olla kogu aeg – niidetuna. See võttis mul terve pika päeva, et tulla toime kõigi majaümbruse platsidega, pluss Abrami. Ilm oli põrgulik, päike seniidis, peaaegu tuuletu ja need vähesed pilved mis taevas, päikest ei varjanud. Vihmast võis ainult unistada. Ja parmud sõid, oi kuidas sõid.
Tegelikult olen olnud sel suvel laisk ja võtnud oma niitmiskohustust esmakordselt üle pika aja suhteliselt rahulikult. Maja lõunaküljel olev suurem plats on olnud niitmata nädalaid, sama selle osaga õuealast, kus muru-uuendust pole tehtud. Mõlemas kohas püsib taimestik loomulikult madal ja on võrreldes pakimuruga oluliselt värvi- ja liigirikkam. Oma tänase tööga nihutasin ma tasakaalu pisut paigast aga küllap see tekib peatselt taas.
Tihtipeale ma mõtlen, millest sellised muutused minu mõtteviisis on tingitud. Veel aasta tagasi oleks roheline muruvaip olnud see kõige armsam aga tänavu talun nädalaid hoopis niitmata keskkonda ja lisaks ka naudin seda teataval moel. Kas äkki tekkinud valge ristiku ja tulikaarmastus on tingitud aeglaselt aga kindlalt mõjuma hakanud maaelust ja selle tempost või siis olen leidnud sobiva mõttekonstruktsiooni ehk õigustuse füüsilisele või vaimsele suutmatusele selle ülesandega toime tulla? Ise ma ei oska veel sellele küsimusele vastata.
Homseks jäi veel Kördi ja siis on ring peal, niidukivaba nädalalõpp on garanteeritud.
Muuseas, Väinjärve vesi on vees elamiseks piisavalt soe ja Miko Mattis hüppas täna esmakordselt sillalt peakat. Kusjuures mitte lihtsalt peakat vaid hooga. Ise ta selle peale tuli ja ka teostas. Enda sõnade kohaselt õppis ta selle ühe teise poisi pealt kümmekond minutit varem. Vot siis!