Oma kommentaaris ühele minu mõtisklusele võrdles Hillar Seidlas vanavara laadal tegutsevaid kaupmehi “Jakob Hurda kaastöölistega”. Kuigi ma ei tea hr. Hurda võtteid rahvakultuuri kogumisel, ei suuda ma teda ette kujutada ütlemas või tegemas asju mida võib Seidlas liikudes kuulda ja märgata. Näiteks kaupmehe kiitlemist oma vanavara täis mööbliga suvemajaga või siis valju häälega telefoni sõbrale öeldud hommiku teenistus. Muu hulgas olin tunnistajaks ilmselgele röövimisele, mis nägi välja umbes nii.
Sorteerime ühe teise huvilisega vanade fotode kollektsiooni. Leian mina midagi ja leiab tema midagi. Küsin kaupmehelt hinda. Hoolimata asjaolust, et mõlemaid minu poolt soovitud fotosid on mitu, on tükihinnaks 6 EUR. Annan fotod vaikides tagasi. Minu kaaslane ulatab oma fotod ja küsib kindluse mõttes hinna üle kuigi (ka mulle) tundub kuidagi loogiline, et ka need, samast pakist võetud fotod maksavad sama hinna. Kaupmees, võite tema asjalikkust ette kujutada, võtab fotod enda kätte ja selgitab, et need siiski nii odavad pole. Kaaslane viitab foto taha märgitud hinnale, mis on samuti 6 EUR. Vastaspool erutub ja hakkab selgitama, et tegemist ei ole tema kirjutatud hinnaga ning püüab seda tõestada erinevate fotode tagakülgedele märgitud kriksadulle võrreldes ja näidates. Nõme ja naeruväärne leian aga jälgin kasvava vastikustundega mängu. Kui mu kaaslane küsib, palju siis need fotod ikkagi maksavad, saabub pikk mõttepaus. Õhus võib tunda kuidas kaupmees püüab oma peas välja selgitada seda õiget kriitilist hinnapiiri. Kindlasti võis seal olla ka midagi kogemusepõhist aga üldmulje peegeldab ainult rahaahnust. Kui ta ütleb välja hinna, 12 EUR tükk ja jääb selge huviga jälgima ostja reaktsiooni, lahkun ma vihast, vastikustundest ja valust värisedes. Ma ei tea, kas minu kaaslane lõpuks need fotod ostis või mitte. Ma ei kujuta ette Jakob Hurta käitumas samamoodi. Või on meil olemas uus 10 kroonise kandidaat?
5 kommentaari
On palju nöörijaid aga tuleb tunnistada, et kuigi mõningate ajalooliste/kogutavate objektide hind tundub esmapilgul väga kõrge see võib-olla siiski nii pole. 6 EUR-i eest saad sa Tallinnas söögikohas ehk kõhutäie ja maksta mingi huvitava postkaardi eest 6 EUR-i võib-olla polegi kes teab kui palju. Mida sa veel lisaks teed on kaudne kultuuri sponsoreerimine, ehk siis see raha pole maha visatud.
Kaupmehed loomulikult soovivad ka teenida. Kui eetiline ja ahne mõni on, sõltub inimesest. Kindlasti leiame suurt röövimist ka näiteks suurfirmade poolt, keda sa oled ise esindanud ja kelle tooteid müünud. Kui me nende hinnakujundust näeme siis arvatavasti võtab see ahhetama ;)
Isiklikult sain Seidlast muu seas 1 EUR’iga päris mitu postkaarti mille reaalne turuhind on kümme või enam korda kõrgem. Siit tekib küsimus, et kas ma pean müüjale ütlema, et ta müüs need mulle liiga odavalt? Või nurisen ainult siis, kui hind on liiga kõrge? :) Mina vaatan asja nii – vahelt küsitakse mõne asja eest hingehinda ja vahel saad väga odavalt, seega kokkuvõttes teeb see kokku “normaalse” hinna. Ja kindlasti tean ma seda, et esmasel nägemisel tundub paljude selliste asjade hind liiga kõrge aga hiljem saab kahetseda, et ära ei ostnud…
Jah, ega ma ise ka ei kujuta Jakob Hurta ütlemas ega tegemas asju, mis Seidlas kuulda ja näha aga ma pidanudki silmas Hurta ennast vaid tema kaastöölisi. Hurda kaastöölisi kujutan ma küll ette tegemas samu asju, mis Seidlaski tehakse.
Ma olen Mati Raali mitu korda näinud kurjustamas kaupmeestega, kes ei allu tema korraldustele ja kes temale koguniste vastu hakkavad.
Aga mis puutub kultuuri hinda, siis tõenäoliselt peabki siin skaala üsna lai olema nagu kultuuri tesemete vahe seda eeldab. Ja kui kultuuri hind paistab liiga kõrge olema siis võib lõppude lõpuks seda ise odavamalt katsetada.
Mida on siin-seal ka ette tulnud.
Ma mõistan Sinu emotsiooni, kuid pole kindel, kas jagada või mitte Sinu arvamust. Ma olen aastakümneid jälginud vanakraami turgu ning mõistnud, et kaupmeeste poolel pole siin küll tegemist mingi aatelise tegevusega. Äri on äri, olgu kaup milline tahes. Ostjatega on asi teine ja ka emotsioonid tekivad kergemini. Tänu internetile saan nüüd jälgida, mida kõike meie vanavarast ja kultuuripärandist liigub välismaale. Ja see tekitab masendust. Just seepärast, sellesama 6 euro puudumise tõttu.
@hundi ulg: Ma ei oleks nii pessimistlik. Välismaale kraami läheb ja on müüdud väga palju, aga tendents on see, et suur osa kraamist on jõudnud ringiga siia tagasi. Mõtlen väärt kunsti, münte, postmarke, postkaarte, paberraha jms kraami. Küll muidugi kallimalt kui see “margaajal” soomlastele maha müüdi. Aga ilmne on see, et siin on juba hinnad kõrgemad kui välismaal ja suur osa nendest maha müüdud asjadest voolab siia tagasi. Eks sellel ole pistmist üldise elatustaseme tõusuga ja ka inimeste huvi suurenemisega vana vastu, mis 90nendate alguses välismaa plastmassi vastu vahetati.
Loomulikult on minu arvamuseavaldus sügavalt isiklik ja ei saa kuidagi peegeldada kõikide vanakraamikaupmeeste nägemust oma tegevusest. Võib olla, et nende seas on ka sügavalt aatelisi tegelasi. Samuti möönan, et ei ole oma mõtteavaldusi iga külje pealt läbi analüüsinud.
Nii Ahto kui Hundi ulg viitasid vanakraamiärile kui igale teisele ärile, kus liikumapanevaks jõuks on soov teenida. See ON nii tõepoolest. Iseasi on sellise tegevuse õigustamine mistahes viisil, kasvõi läbi sellesama “äri on äri” põhimõtte. Kui üks suurfirma kujundab oma hindu röövellikke kasumeid taotledes, ei näe ma selles midagi kentsakat. Esiteks ongi tegemist kasumit taotleva ettevõttega, teiseks on tarbijal alati ja igal ajal võimalik osta soodsama hinnaga toode. Hinda reguleerib pakkumise ja nõudluse suhe koos konkurentsile avatud majanduskeskkonnaga. Kultuuri puhul see nii ju ei ole. Milline oleks näiteks soodsam alternatiiv Eesti kultuuripärandile? See, et ka vanavara kaupmees määratleb ennast kas FIE või siis AS-na, ei saa olla õigustuseks nendele hinnakääridele, mis on ühtlasi nii avalik saladus kui ka paljudel juhtudel ilmselge tõde.Suurem osa neist 6 eurostest fotodest on ju saadud tasuta või petu teel, mis võimaldab toote müügihinda käsitleda samaaegselt ka puhaskasumina! Seda ei saa endale lubada ükski suurfirmadest.
Oma kahe postitustega püüdsin ma pigem viidata kahele mind häirivale nähtusele, milleks on:
1. ostjate arvamus, et nad on vanavara ostes suuremad eestlased kui ilma;
2. ning oma soovide rahuldamiseks loodud positiivne kuvand vanavaraga kauplemisele.
Las need vanavara laadad olla, las olla kaupmehed ning soodsamad ja vähemsoodsamad hinnad. Kõigel sellel ei oleks midagi viga kui ei toimuks teatavat idealiseerimist. Vanavara kaupmeeste puhul näeb see välja nagu “kaine grupijuhi” kampaania. Ühest küljest on kõik juriidiliselt korrektne ning ka autojuht ise saab õitseda pettekujutelmas nagu ta teeks maailmale suure heateo aga tegelikult on ju tegemist joomise lauspropageerimisega a la kui Sa pole roolis, joo palju kannatab. Ja juuaksegi. Alkohoolsete jookide tootjana oleksin ma rumal kui ma seda kampaaniat ei toetaks. Vanavara laadad ja saab toimuda ainult meie heakskiidul ja sellest head sõbrad, on minu arvates inspireeritud ka argumendid nagu “kultuuri hind” ja “kultuuri sponsoreerimine”. Me oleme vanavaralaadadest teinud ise sellised kohad nagu need on – äri tegemise kohad.
Aga ma saan ka aru, et minu murele, probleemile, skisofreeniale, nimetame seda kuidas tahes, lahendust ei ole. KUI avalikkus isegi ühel hetkel avaldaks hukkamõistu sellise kultuuriga kauplemise osas, ei muutuks praktikas ikkagi midagi. Äri on äri. Niikaua kui leidub inimesi, kellele vanad asjad pakuvad kas omakasupüüdmatud huvi, kes vajavad neid oma isikupärase korteri sisustamiseks või lihtsalt meenutuseks oma päritolust, jääb ka vanade asjadega kauplemine. Sellises olukorras tähendab ühe tõsise ostja loobumine suuremaid võimalusi teistele.