Täna sai teostatud üks väike verstapost väikese mehe algaval eluteel. Meie Mati hüppas Väinjärve hüppetorni kõrgeimalt platvormilt (fotol vasakul) jalad ees alla. Küllap mängis selles rolli nii minu õetütar Kimberly kohalolek, kellel oli raskusi korrus madalamalt vette saamisega kui ka soov olla “tasemel”.
Nagu öeldud, on nende hüppamiste stiimuliks olnud kindlasti ka suuremate poiste varjamatu imestus ja eeskuju. Teada on kolm juhtumit, mille mõlema puhul vabandan ette kohalike noorte sõnakasutuse eest!
Olukord 1:
Mati hüppab hüppetorni kolmandalt korruselt, mina olen vees ja Maarja seisab kaldal. Maarjaga koos on kaldal 3-4 noormeest vanuses ca 10 aastat. Pärast hüpet kostab Maarjani järgmine kommentaar, millega kaasnes toimuvale tähelepanu juhtimiseks mõeldud üksteise semulik küünarnukkidega togimine:
“Mida v…u, nii väike hüppab nii kõrgelt!”
Olukord 2:
Tegevus toimub Väinjärve vasakpoolsel hüppesillal, kus on kaks vanemat poissi, kes parajasti kauplevad kes neist hüppab enne “peakat”. Jõuame Matiga kohale ja Mati viskub nagu ikka pea ees järve. Kuulen üht poissi, kes ilmselt siiski julgeb hüpata, teist julgustamas, et “kui nii väike juba suudab, suudad sina ka”.
Olukord 3 (täna):
Mati ronib kõige kõrgemale platvormile, kus on koos temaga 14-15 aastased poisid, kõik teada-tuntud tegijad. Kui Mati üles jõuab, küsitakse vanust. Mati ütleb, et on kuuene. Vastusesks kõlab “nii väike ja hüppab nii kõrgelt” ning kohe pärast hüpet järele “oh sa r…sk!”
Eks ole “innustavad” kogemused? Kui ropendused välja jätta, siis on neil kindlasti oma osa Mattise arengutel, mis on seotud järve ääres olemise ja tegutsemisega. Näiteks kannab ta suuremate poiste järgi ka pikki ujumispükse ja õppis ka pea ees hüppamise ära lihtsalt silla peal seistes teist poissi jälgides. Selline on siis eeskuju jõud.