Loodus kohaneb ümbritsevate oludega, samuti inimesed. Muutused võivad olla positiivsed või negatiivsed, kõik sõltub oludest. Minu muruplatsid on mõne aasta jooksul kohanenud pideva niitmisega ega voha enam endiselt. Ka mind on olud muutnud, ka mina ei “voha” enam. Ma näen mitmeid oludest tingitud muutusi ja olusid, mis on mind muutmas.
Üksindus. Ma ei pea sellega silmas perekonna toetuse puudumist vaid teistmoodi üksindust, mis tuleb nende tööde iseloomust mida ma Nahkanuial teen. Ja kindlasti ka sellest, et kuna meid siin nii vähe on, on igaühel omad tööd ja toimetused. Üksi niitmas, kive korjamas, kraaviääri trimmerdamas, kaevamas, kiviaeda ehitamas, puid ladumas, lõhkumas. Mitte et ma ei jõuaks aga seltsi igatsen küll. Neil kordadel kus Maarja on mulle abiks või lihtsalt istub minu juures, läheb töö oluliselt kiiremini. Selline pikaajaline mõtte- ja töökaaslase puudumine võib teinekord olla vaimselt väga väsitav samas kui mõõdukas üksindus ja iseenesega olemine tuleb kasuks.
Lohutan ennast teadmisega, et sada ja rohkem aastat tagasi oli olukord veelgi hullem. Ehk mitte külas sees aga kindlasti üksikutes metsataludes. Võib olla ei olnudki tolleaegsed suurpered tingitud mitte niivõrd puudulikest kaitsevahenditest, olematust suguelukoolitusest ega maapuudusest, kuivõrd selle abil tagati teatav sotsiaalsus ning muidugi ka jõudlus. Kui mina olen oma “naljatöödega” hädas, kui palju enam võis seda olla tolleaegne talupoeg, kellel on teha kümneid kordi enam?
Teiseks oludest tingitud muutuseks on kindlasti füüsiline väsimus. Ükspäev tekkis mul erakordselt selge tunne sellest, mida võis tunda pärisori, kes pärast teopäevi mõisas pidi toime tulema ka oma majapidamisega. Ma ei taha tõmmata 1:1 paralleeli pärisorjuse ja minu praeguse olukorraga kuid mõningad sarnasused siiski on. Ja mitte ainult minul, kindlasti ka paljudel teistel, kes palgatöö kõrvalt püüavad saavutada midagi ka oma õuel, oma maatükil. Et tuled koju ja selle asemel, et puhata algab kõik uuesti otsast.
Maaelu kui selline, maaga seotud elu, ei saa jääda kestma sellisele lõhestunud elustiilile. Ka kõige tugevamad murduvad kui neil tuleb samaaegselt võidelda kahel rindel. Lõpuks tehakse ratsionaalne otsus ja valitakse üks, sageli see kehvem variant ning kolitakse sinna kus võitlust on vähem aga tulemus parem, linna. Olla osal päevast iseenda aja peremees, mitte lasta tohutul hulgal töödel seda planeerida on ilmselt olnud läbi aegade üheks võimsamaks linnade kasvu mootoriks. Kahjuks jätkub see trend ka praegu.
Ma ei kujuta ette millised saavad olema nende olude tagajärjed mulle ja teistele Nahkanuia elanikele. Kas need viivad allaandmiseni ja põgenemiseni, sunnivad lihtsalt otsi koomale tõmbama või vastupidi, püksirihma pingutades edasi rassima. Teras võib tules karastuda aga ka liiga rabedaks muutuda. Vähestele on antud oskus õigesse kohta piir tõmmata. Sellised mõtted siis üksindusest ja väsimusest.