Sügise tundemärgid

Täna hommikul hambaid pesema minnes leidsin kraanikausist pikkade jalgadega “õnne” ämbliku. Ma võin küll eksida aga minu mäletamist mööda ilmuvad just nemad välja mitte kesksuvel vaid sügise lähenedes. Mattis muidugi kõrvalt ütleb, et tema on neid suve jooksul näinud kohe mitmeid. Ehk otsisin lihtsalt märke aga just täna tundsin, et suvi hakkab läbi saama. Võibolla on see tunne tugevam ka seetõttu, et meie Mati sel sügisel kooli läheb.

Kui lapsed ärkasid ja küsisid selga hommikumantlid ning ega minagi esmajärjekorras aknaid lahti tegema ei kippunud, siis huvi pärast viskasin kraadiklaasile toas pilgu peale. Näitas 17 kraadi. Ei usu, et valetas, sest tõesti oli jahe. Raadiost ilmateadet kuulates oli minu üllatus üsna suur, kui öeldi, et kohati võib öine temperatuur langeda 0 lähedale. Puhta talv käes, mõtlesin ma ja tegin pliidi alla tule. Sättisime kolmekesi ennast pliidi ette taburettidele istuma ja jäime ootama, millal kohvimasin oma tilkumised ära tilgutab. Mõne aja pärast ütles Matilde, et köögis on nii hea “lehn” (loe- lõhn). Olin pannud ahju lehttaigna-kanapiruka ja see tõesti lõhnas hästi ja ka maitses hästi. Tegin midagi lihtsat, sest Mattis ütles mulle mõni aeg tagasi, et miks ma pean kõik toidud seente ja kapsaga ära rikkuma? Kuidas ma pole sellest aru saanud, et tema neid asju ei söö?

Ka minu aiamaad vaadates võib öelda, et sügis pole kaugel. Täna tegime lastega koos seal puhta töö. Ehk siis kitkusime üles kõik, mis enam ei kasva või vilja ei kanna. Mattis oli ametis hernekeppide kallal, mida ta usinalt välja tiris, omale pinnu näppu sai ja selle kõige eest töötasu sisse nõudis. Hiljem sidusime nad kenasti punti, et siis järgmisel aastal hea kohe võtta, ei pea uute järele metsa minema.

Peale kartuli ja türgiubade sinna midagi muud ei jäänudki. Kuidagi väga vara sai kõik läbi. Ja üldse oli meie aiamaa saak kesine. Porgand väike, kapsas ussitas (kuigi kastsin lillaveega, mida arvan ise olevat kõige ohutum), salat ja redis olid kibedad, till ja petersell ka selline väikesevõitu ja hakkas ruttu kolletama jne. Ise arvan, et maa vajaks juurde rammu, väetamist. Kuigi on aastaid, isegi aastakümneid seisnud ja söötis olnud aga ikkagi. Üks meie hea tuttav aiandusega tegelev inimene ütles ka, et meie aia puud-põõsad ning muud taimed on sellised helerohelised ja kahvatud, mis nagu viitaks sellele, et midagi on puudu!

Vaid kõrvits ilutseb kompostihunnikus. Taimed on nii suured, õigemini pikad, et ulatuvad varsti meie lõkkeasemeni. Lugesin kokku ja sain kahe taime peale 7 kõrvitsat. Ilmselt tuleb neid veel juurdegi aga meile piisanuks mõnestki.

Marjad said korjatud juba eelmisel nädalal. Punastest sõstardest tegime mahla. Liitrite poolest jääb küll üleeelmisele aastale alla aga midagi ikka. Täna olin sunnitud juba ühe purgi avama, et morssi teha aga kuna me ei tahtnud Koeru sõita, et poest mahla tuua, siis tuli talvisest varust juba võtma hakata.

Suutsin täna maha “ärida” 16 vana katusekivi. Tasuks oli “ostja” poolt hea väljanägemisega konjakipudel, mille ma riiulisse sobitasin ja nüüd mõtlen pingsalt, mida ma sellega peale hakkan!? Ilmselt tuleb ta ikka ühel päeval lahti teha.

Kuna Mattis peaaegu et põlvili palus, et me ei läheks Kördi teeäärt kividest ja okstest puhastama, tulime õhtu saabudes tuppa ning alustasime otsast peale temaga raamatu lugemist. Oli esimene kord üle pika aja ning seetõttu võtsime lühema jutu raamatust “Kaval-Ants ja Vanapagan”. Ta sai päris hästi lugemise ja ümberjutustamisega hakkama. Hiljem veel kordasime aastaaegasid ja kuid üle. Kuidagi ei tahtnud meelde jääda maikuu ja septembrikuu asemel võiks kooli minna ja sünnipäeva pidada märtsis. Nalja oli nabani ja ainus mure lapsel oli, et mis siis saab, kui vahel koolis sassi läheb!?

Kaminas põlevad viimased söed; lapsed on kahekesi krussis diivani peal ja kuna ma eriline “Batmani” filmi austaja ei ole, siis ongi paras aeg ka ise magama minna.