Sellest on kindlasti oma paari nädala jagu päevi möödas kui võtsin kätte ja helistasin vallavanemale. Tahtsin teada, millal jõuab vald sel aastal hööveldama Vardja tee esimest viitsada meetrit, mille heakorra eest vastutab omavalitsus. Vallavanema vastus oli lakooniline, raha pole ja pole näha ka seda tulemas. Ei aidanud ka endale kui maksumaksjale rõhumine. Vastuargument oli kiire, “kõik ütlevad seda”. Ja kohe sealsamas väitis vallavanem, et tema poolt äsja sooritatud kontroll vallale laekunud maksutulude osas näitas selget kahanemise tendentsi. Minu edasiste küsimuste peale, kas maksumaksjal ja maksumaksjal on vahe ning kas vallale on allesjäänud maksumaksjad olulised, vallavanem ei vastanud. Lõpuks käisin omalt poolt välja “kompromisslahenduse”, kui vald ei vaevu enne lume tulekut kordagi hööveldama Vardja teed, pole neil järelikult mind maksumaksjana vaja. Sunnismaisust ju enam ei ole. On maksutulud aga nende kahanemist peab vallavanem ilmselt vääramatuks jõuks, teisti ei oska ma tema reaktsiooni mõista.
Ka minul on kohustus hooldada teelõiku, mis oma pikkuselt vastab valla omale. Sel aastal trimmerdasin selle servad hambad ristis puhtaks, et mitte lasta raisku möödunud aastatel tehtud tööd. Tegin seda koguni kaks korda, kulude kiuste. Praegusel vallavalitsusel sellist muret ei ole. Mõisa köis võib lohiseda, pole viga et eelmiste vallavanemate töö tuulde lastakse. Näib, et raske talv tekitab eelarveauke ainult valla rahakotti, mujal selle mõjud puuduvad. Ja nii lohiseb ka maksumaksja köis, sest lõhutud autode remondi maksavad kinni ju nende omanikud. Niitmata teeservad niidab ühel ilusal päeval oma kuludega maha mõni kohalik. Nii saavadki asjad maal korda – seniks kuni on kordategijaid.
Et vallavanem tõepoolest võtab ka eelarvetulude laekumist vääramatu jõuna, või siis pole tal sellest sooja ega külma, näitab ka see, kuidas tal on võimalik keset tööpäeva käia oma ärist Ervital soovijaile hapnikku või muud vajalikku müümas. Ka mina sain vajamineva kätte kiiresti ja mugavalt. Kui Väino Tippi oleks sama palju vallavanem kui ärimees, liiguksid meie vallas asjad ilmselt kiiremini ja õigemas suunas. Kui eraäri omanikul tasub 15 eurose hapnikuballooni müügiks sõita maha 16 kilomeetrit, palju enam on väärt üks maksumaksja omavalitsusele? Seda enam, et see sõit Ervitale toimus tööautoga ja nagu juba öeldud, tööajast! Kas vallavanemal on vallavalitsusega kokkulepe ametiauto kasutamiseks isiklikel eesmärkidel? Või ei jõua volikogu vallavanemale palka maksta ja on arvestanud, et too saab “puuduva” summa kätte kaudseid hüvesid kasutades? See oli juba iseenesest tobe, et vallavanem püüdis hööveldamata Vardja teed ajada lahkunud abivallavanem Villu Kald halva planeerimisoskuse arvele. Mina aga mõtlen, et kui vallavanemal on aega keset tööpäeva isiklikke asju ajada, pole abivallavanemat ju hoopiski tarvis? Samuti keeldun ma maksmast kinni vallavanema ärihuvisid.
Et vallas pole asjad korras, seda kogeme me ilmselt kõik väga erineval moel. Neist asjust rääkijaid on muidugi vähem, sest kes kardab kaotada töö, kes sõbrad ja kes veel midagi. Paljud loodavad nagu omal ajal küüditatud, et tehtud on suur viga ning kohe-kohe tuleb peasekretärilt isiklikult käsk ülekohus lõpetada. Seda käsku ei tulnud ega sarnast olukorda teki meil siin enne kui praegune ignorants valla elanike olukorra suhtes ning oma heaolu tagamine kõikvõimalike vahenditega pole asendunud millegi elutervemaga. Sest selline suhtumine on levinud kõikjal, ka valla allasutustes. Allolev ere näide ignorantsist ja veel millestki, millele ma ei taha nime panna, sai alguse juba kevadel …
… kui Mati lõpetas lasteaeda ja tuli hakata mõtlema koolile. Tegimegi seda Maarjaga varakult ja rääkisime kasvatajatega läbi Mati soovid. Neid ei olnud palju, palusime võimalusel vältida Mati sattumist rühma lasteaiakaaslasega, kellega tal head läbisaamist polnud ning arvestada tema soovi olla koos oma parima sõbraga. Algsed klassinimekirjad koostati kasvatajate osalusel ja teadmisel nii, et mõlemad rühmad jagunesid kahe klassi vahel võrdselt. Ja pole vähemoluline, et need nimekirjad lahkusid lasteaiast õpetajate märkmikes ning kasvatajate poolt kinnitatuna! Uurisime selle lasteaiast järele! Märk oli maas, polnud mingit põhjust muretsemiseks ega ülekontrolliks, sest allikas oli ju usaldusväärne.
Edasi pole vist vaja rääkida, iga lugeja juba aimab selle loo lõppu, seda enam, et see on juhtunud siinsamas Koeru koolis varemgi! Mati istus 1. septembril klassis, kus polnud ühtki tema lasteaia mängukaaslast! Kõik ta parimad sõbrad olid viidud teise klassi …
Me saame hakkama! Lapsed on lapsed ja ma olen kindel, et Mati harjub uute kaaslastega kiiresti ning leiab endale uusi ja sama häid (kui mitte paremaid) sõpru. Ma olen väga rahul Mati klassijuhatajaga! Me teeme omalt poolt kõik selleks, et ta harjuks ning et me kunagi ei peaks teda nägema sellisena nagu ta oli sellel tema elu esimese 1. septembri hommikul oma esimese tunnis. Praeguseks pole selge, kas süü sellise olukorra tekkimisel lasub lasteaial või koolil! Olen kuulnud mõlema poole seisukohti ning need on praegustele allikatele tugunedes kaardinaalselt erinevad aga ma loodan, et aeg toob asjas selgust!1 Inimeste vastu aga kes sellisel moel otsuseid langetavad või kelle vaikival heakskiidul need tehakse, tunnen ma varjamatut põlgust. See on alatu! Olgu see taust milline tahes, vähimana oleksin ma oodanud teavitamist tehtud muudatustest. Halvimal juhul oleksime saanud lapse ette valmistada. Aga mitte nii. Jäägu see nende südametunnistusele.
Kui ma täna autoga Tartust koju sõitsin, tundsin üle pika aja vajadust kuulata autoraadiost muusikat nii, et kõrvadel hakkas valus. Tahtsin kuidagi endast kõike seda välja saada, eriti eilset päeva. Vist ei läinud õnneks, sest see postitus tuli ikkagi.
- Lisasin kõik rasvases kirjas read pärast väga otsekohest, käesoleva postituse objektiivsuse suhtes kriitilist ja kooli seisukohti selgitavat telefonikõnet täna 04.09.2011! [↩]
6 kommentaari
See on hästi kurb. Mitte see, et selliseid asju juhtub, vaid see, et selliseid asju tehakse. Minu laps elas lasteaeda minemist väga raskelt üle. Väga suur lohutus ja tugi oli see, et samas rühmas oli kaks tema mängukaaslast.
Kaunist ja rahulikku kooliaega!
Olen ka nõus, et selline käitumine on andestamatu. Mäletan oma esimesest septembrit ja seda, kui oluline oli minu jaoks, et mu parim sõbranna oleks minu klassis ja kui suur oli mu kurvastus, kui ta seda küll oli aga meid pandi eraldi pinkidesse istuma. Samuti mäletan oma suurema poja esimest septembrit ja tema rõõmu, kui parimast sõbrast sai ka klassivend. Mõlemal juhul arvestas kool ema ja lapse sooviga.
Matile aga vaatamata sellele toredat ja ilusat kooliteed ning kindlasti leiab ta ka oma klassist selle “oma inimese”!
Poiste erinevatesse klassidesse lahkuistutamisel võib olla põhjuseks pedagoogiline probleem, näiteks võisid parimad sõbrad olla koos lasteaia ülbeimad kraaklejad (loomulikult lapsevanem seda ei tunnista) vms., siin tuleks koolipoolne versioon ära kuulata, äkki on see olemas.
Reti tabas minu poolt tõstatatud küsimuse olemuse hästi: “Mitte see, et selliseid asju juhtub (pole kurb), vaid see, et selliseid asju tehakse.”
Juhan, lasteaiaga oleme suhelnud ja sealt pole keegi andnud sellist tagasisidet nagu võinuks Mati ja tema sõber olla suurimad kraaklejad. Nii et pole midagi eitada, isegi kui tahaks.
Nagu kirjutasin, olid rühmad tehtud lapsi kõige paremini väljapool kodu tundvate inimeste ehk kasvatajate kaasabil ja seal olid tulemus hoopis teine kui tegelikkus. Küsisime kasvatajatelt järgi.
Ja kui sellised pedagoogilised probleemid isegi esinesid (eeltoodu valguses oleks huvitav teada, kes neist teadlikud olid?), peab need lapsevanemale koos arutamiseks ja lahenduse otsimiseks esitama antud juhul kool. Seda enam, et ka laste soovid paluti enne klasside koostamist kirja panna ja neid arvestada, mida Mati juhtumi puhul räigelt eirati.
Head inimesed, sellist olukorda pole enne juhtunud, et osapoolte senikuuldud seisukohad on 180 kraadi erinevad! Tõde pole olemas. Ma mõistan osapoolte pahameelt aga saage ka teie aru, niikaua kui teineteise seisukohti eitavad osapooled üksteisega sirgeks ei räägi, jääb suhtumine nagu see siin Nahkanuia ajaveebis, inimeste igapäevavestlustes kajama. Seni pole märgata, et pooled ilmutaksid koostöövaimu. See on tüüpiline Koeru.
Probleemi kirjeldus sooviga leida lahendus ja vajadusel ka vastutaja tekkinud olukorrale on kirjalikult edastatud Koeru Keskkooli hoolekogule. Ootan sisukat dialoogi ning loodan, et asi saab selgemaks – miks mitte ka korrektse lahenduse.