“Ega te mu peale pahased pole”

“Ega te mu peale pahased pole, ma nii väga tahtsin sinna klassi minna,” ütles meie poeg kui sai teada, et erinevate inimeste pingutuste, mõistmise ja koostöö abil saab ta alates homsest olla koos oma sõpradega.

Aitäh Koeru Keskkoolile, nendele õpetajatele ja direktorile, kes meie mure ära kuulasid ja lahendust otsisid. Aitäh ka kooli hoolekogu esindajale, kes asjaajamise raskuse enda peale võttis! Ma usun, et neile kõigile on suurimaks tänud needsamad avalõigus toodud Mati sõnad ja minu kinntus, et laps on kui ümber tehtud.

Hetk tagasi vaatasin kanalilt ETV2 kordusaadet Tähelaev, kus saate külaliseks oli David Vseviov. Kui temalt küsiti tagasilöökide kohta elus, vastas ta huvitavalt. Ta ütles, et ta ei tea elu suunda ja kuna ta seda ei tea, ei saa olla ka tagasilööke. Ta ütles, et mida iganes me teeme, astume tehtuga elus edasi – hakkasin mõtlema ja tõdesin, et nii see tõepoolest. Sest aeg liigub ju ainult edasi.

Minu emotsionaalne postitus Mati esimese koolipäeva osas nii talle kui kogu meie perele osaks saanud pettumuse tõttu on ilmselt paljudele mõistetav. Ja kuigi selle baasil võiks ennast õigustada lõpmatuseni, ei taha ma kaotada enesekriitilisust ning loobuda objektiivsusest niipalju kui see meile, inimestele võimalik on. Ma viskasin õhku süüdistuse, mis õigustamatult jättis mulje, otsekui oleks ainult kool juhtunus süüdi. Ja kuigi “süüdlast” ei ole veel välja selgitatud, on kool vähemalt minu hinnangul tulnud kenasti toime juhtunu siseanalüüsiga ning kommunikeerinud läbi hoolekogu esindaja nende nägemuse protsessist, mille tulemuseks oli Mattise paigutamine sõpradest eraldi. Ning leidnud ka kiire lahenduse! Ma pean ja tahan veelkord vabandada nende inimeste ees keda ma põhjuseta süüdistanud olen! Ja ma loodan, et ühel ilusal päeval saavad kooli ja lasteaia esindajad kokku ning jõuavad ka omavahel mingisugusele arusaamale kus ja kuidas sai selline olukord juhtuda.

Nagu öeldud, viib ühe teooria kohaselt elus kõik edasi. Ma pole kindel, kas ilma selle kibeda postituseta oleks tulemus olnud meile sedavõrd kiire ja positiivne. Kindlasti on aga oma tõde neil inimestel, kes kooli poolt edastasid selge sõnumi järgmisel korral oma probleeme lahendama tulla, mitte olukorra lootusetus avalikus ajaveebis välja elada. Arvestan nende soovitusega kindlasti! Hea on ka see, et tänu Mattise juhtumile võivad Koeru Keskkoolil juba järgmisel õppeaastal olla olemas protseduurireeglid esimesse klassi sisseastujatele ning nende vanematele.

Lõpetuseks tunnistan, et selles loos on mul raske kedagi “põlata”. Asjade sellise käiguga ei osanud ma arvestada. Tahaksin põlata iseennast aga ei saa jätta ütlemata, et see oli seda väärt – mul on ääretult hea meel näha oma poega elurõõmsa, uudishimuliku ja seiklushimulise poisina. Just sellisena nagu üks esimesse klassi mineja võiks olla.