Mati sai täna haiglast koju. Viisime ta sinna eile ja kohe jäeti poiss sisse. Igaks juhuks, kuni proovid saavad tehtud ja analüüsitud. Tuli välja, et lapsel on põsekoopapõletik, mille sümptomeid pole ei mina ega Maarja tal kordagi täheldanud. Olin temaga koos öö haiglas, ausalt, ma näen Matit sellisena haruharva. Tavaliselt on Mattis elav laps aga viimased kaks päeva oli ta kodus täiesti loid, ju siis tegi kael ja pea sedavõrd valu. Viimati nägin ma teda säärase osavõtmatu ja ükskõiksena, kahju öelda, tema esimesel koolipäeval. Õnneks tundub praegu kõik paremuse poole minevat!
Homme tullakse õhksoojuspumpa paigaldama. Kuigi sõltumatu vee- ja soojaga varustatus on Nahkanuial prioriteet number üks, peab maal elades olema mingi alternatiivne küttekeha, mis suudab temperatuuri hoida ka ilma pidevalt kütmata. Näiteks kui oled pikemalt kodunt ära või on hommikul väljas eriti karm pakane. Siis on küll mõnus köögis praksuva pliidi ees istuda aga kui teise tuppa on asja, tuleb kasukas selga tõmmata. Vaatame kuivõrd me pumbaga võidame ja kas eelolev talv saab olema toatemperatuuri osas pisut elanikusõbralikum.
Rohi vohab meeletult. Tagantjärele saan aru kuivõrd möödunud kuiv suvi muru kasvu pärssis. Kördil niitsin pärast nädalast pausi kõige kõrgema teraga ja ikka oli vähe. Üldiselt on olukord kontrolli all aga inglise muru Nahkanuialt sel aastal ei leia. Võtame endiselt küllaltki vabalt.
Eile enne haiglasse minekut trimmerdasin Kördil. Kuna sain oma 6 hektarit põllumaad rendile antud, peaks sinna peatselt tulema purustaja. Siis on hea kui on näha, kust algab “õuemaa” ja kust põllumaa. Võib olla ehk homme õhtul lõikan võsast kepid ja lähen märgistan trimmerdatud alal kivid ära. Neid ikka jagub ning koos mättalise maapinnaga saab traktor kõvasti vatti. Kui käisin täna roolile pukse ostmas, väitis Heiki, et olen ainuke kes neid vajab ja lisas, et “muru ma küll ei niida”. Muru on see mõningate mööndustega küll aga maapind on kohati tõepoolest pisut ebatasane.
Maarjale helistas keegi blogi lugeja. Kuigi kõne eesmärk oli saada mõned asjad NN taaskasutusest, oli meil siiski rõõm kuulda, et kusagil kaugel meist, teises Eestimaa otsas keegi loeb ja elab meie tegemistele kaasa. See teeb tuju heaks – nagu alati! Pisut väljaspoolt tulevat positiivsust viimasel ajal Nahkanuiat raputanud sündmuste vahele.
Ja väljas sajab vihma … eile oli kuulda huntide ulgumist. Selline on Nahkanuia ajaveebi postitus järjekorranumbriga 1201.
1 kommentaar
Blogilugeja teisest Eestimaa otsast jätab märgi maha ja tervitab!
Ja seoses huntide ulgumisega meenub seik oma lapsepõlvest Pätsavere metsade vahelt, kus hundikarja ulgumist sai kuulatud ja siis küsis lapsesuu, et kas need on kolhoosihundid… (seletuseks lapse loogikast: lehmakari oli ju ikka kolhoosikari ja ju siis hudid pidid ka kolhoosihundid olema…)