Võtsime Matilde lasteaiast ära. Mõni võib nüüd mõelda, et mis nüüd siis juhtus aga ei juhtunud midagi. Praegusel hetkel ei tundunud see meile mõistliku otsusena ja ma püüan seda mõne sõnaga selgitada.
Kõigepealt Matilde vanus. Maarja, kes käis tüdrukuga kaasas kõik need korrad, pidi tunnistama, et sellist omavahelist mängimist nagu me suhteliselt eluvõõrastena ootasime, sellises vanuses laste vahel ei toimu. Igaüks toimetab omaette ja kui seda saab teha ka kodus, miks sõita selle pärast maha 16 kilomeetrit? Meil olemasolev kogemus on ju ainult Matiga, kes läks lasteaeda vanemana ning sai ka siis olla oma vanaema rühmas. Olles rääkinud ka mitmete kasvatajatega, oleme üllatuseks avastanud, et seda sõimerühma varianti ei toeta otsekui keegi. Eks nende pisikestega on üksjagu tegu ja on vist kõige õigem sellises vanuses laps kodus hoida. Lasteaed olgu viimane võimalus.
Teine Matilde kojujätmise argument oli tema pikk harjumisaeg. Kindlasti oleks laps lõpuks harjunud nii kasvatajatega kui ka vanematest eemalviibimisega aga selgus, et me ise polnud selleks valmis. Kumbki meist Maarjaga ei olnud nõus oma väikest tütart nutvana ja üksinda terveks päevaks maha jätma. Paljude jaoks on sellised otsused paratamatus, mitmetele osa elukoolist aga me leidsime, et kui ühel meist on hetkel võimalik lapsega koos kodus olla, tuleb seda teha. Ja ega see harjutamine ise ka meile meeldiv ei olnud. Üks täiendav Koeru sõit päevas, lisaks suur hulk “tarbetult” kulutatud aega. Nüüd on Maarja sellest prii.
Maarjale tegi muret seegi, et selles väikeste rühmas oli ainult kolm tüdrukut, ülejäänud poisid. Et kuidas tema pisitütar seal hakkama saab. Matilde võib olla väga riiakas aga jõmmid on selgelt tugevamad ja ega siis neid kasvataja silmi ka alati ning kõikjale ei jagu. Teame ju omast käest, kuidas mõneks hetkeks üksijäetud laps võib süütute vahenditega korraldada katastroofi, kui palju siis enam terve rühmatäis. Kindlasti ei ole sellised olukorrad eluohtlikud aga hirmul on suured silmad. Mõtlesime isekeskis, et parem karta kui kahetseda. Alles see oli kui paar nädalat tagasi meie omas kodus külaliste tütar, kes on Tildest pisut vanem, tantsides kukkus, pea vastu kirstunurka ära lõi ja siis õmblema läks! Keegi polnud selles süüdi, nii lihtsalt juhtus.
Kasvatajatele ja juhatajale sai meie seisukohti selgitatud ja ma loodan, et nad mõistavad. Käitusime oma südametunnistuse, teadmiste ja võimaluste piires. Samas panime Tilde juba järgmiseks aastaks rühma kirja. Loodetavasti sujub siis kõik lihtsamalt ning ootuspärasemalt. Seniks jaksu kõigile väikeste laste vanematele! Lõpetuseks mõned fotod Tilde esimestest lasteaiapäevadest.
