Nahkanuia mehed Roheliste rattaretkel

Tänane päev möödus suures osas eelseisval kolmel päeval toimuvale Roheliste rattaretkele mõeldes. Ettevalmistused algasid muidugi juba paar kuud tagasi, kui soetasime Mattisele ratta taga veetava käru ning tollal puudunud pakiraamile kaks Ortlieb kotti.

Käru on küll pruugitud aga täiesti töökorras ning ma loodan, et peab retke vastu. Võtsin selle lahti ja puhastasin mustusest. Mõlemad katted tuli viia Paidesse kingsepa juurde, kes parandas ära lahtitulnud õmblused, liimis hõõrutud kohtadele lisatugevduse ning organiseeris ka puuduva truki. Sellest väikesest järelveetavast sõidukist saab kolmeks päevaks Mati “kodu”.

Ka minu ratas käis põgusas hoolduses, kus vahetati ära kett ja lisati sisekumm. Muud pöörlevad osad õlitati. Hiljem tuli pakiraamikottide jaoks muretseda ka pakiraam, mille sain Paide Puhkuseabist. Ratas ise, Scott Kokomo, on ostetud millalgi aastal 1995 või 1996. Veteran! Õnneks pole ma temaga palju sõitnud ja ratas on hästi hoitud.

Kokku peame Matiga kolme päeva jooksul läbima 200 kilomeetrit ja ööbima kahel korral telgis. Sööma matkanõudest ja ajama läbi pisut teistesugustes tingimustes kui muidu. Vaatame kuidas hakkama saame. Matile on see esimene kord midagi nii pikka ette võtta kuigi telgis on ta ööbinud ka varem. Ma väga suuri lootusi ei hellita aga ei pea matka edukat lõpetamist ka ilmvõimatuks. Nahkanuia mehed siiski. Seda viimast silmas pidades disainisin Kolm Lõvi OÜ abiga pisut ka Mati käru ja rattakotte.

Katsun lugejaid hoida kursis matkal toimuvaga ja loodan, et Maarja saab postituste vormistamisega hakkama. Seda muidugi juhul kui ma pärast 90 kilomeetri läbimist olen võimeline veel midagi kirjutama. Jama on see, et tänaseni ei ole ma suutnud oma ajaveebi vastu võtma postitusi otse mobiiltelefonist saadetud mailidest, mis teeks asja oluliselt lihtsamaks. Kui ma varem ühendust ei võta, siis esmaspäeval olen ma olemas ja annan ülevaate retkel toimunust.