Just nii ma tundsin, kui olin eelmisel nädalavahetusel “hakkama saanud” pirukalaariga ja olin hetkeks olnud üliõnnelik, et näe õnnestuski kuid küpsetiste jahtudes osutusid need nii kõvaks, et nendega oleks võinud vabalt kellegi maha lüüa. Tõepoolest, kardemonisaiad tundusid kargesse nädalavahetuse õhtusse sobivat imehästi. Tegin rida-realt retsepti järgi pärmitaigna ning tundsin siirast rõõmu, nähes tainast kenasti kerkimas kahekordseks. Kõik tundus laabuvat kuni hetkeni, mil tuli sööma hakata. Kui ikka hammas pirukat läbi ei näri, pole siin millestki rääkida!
Esimeste külmade ilmade saabudes ja lehtede langedes koondasin oma jõuvarud tubastesse tegemistesse ja rohkem köögipoolele ning mõtlesin, et olen veel tublim kui muidu ja kasutan ära kõik oma aiasaadused uute ideede realiseerimiseks. Ehk siis toitudesse, mida ilmselt paljud on teinud kuid meie peres ei ole nad veel kohta leidnud.
Mida kõike saab teha kõrvitsast! Olin kuulnud, et kõrvitsasupp on midagi väga erilist ja head, samas lihtne teha. Väikese koguse suppi keetsin kõigepealt mannaga, ehk siis manna-kõrvitsasupp. Sõin seda üksi, teistele pakkumata. Lihtsalt ei julgenud veel. Teisel korral, olles kuulanud nõuandeid siit ja sealt, tundus kõige ahvatlevam olevat kõrvitsasupp rõõsa koore ja sulatatud juustuga. Minu meelest sai supp ülihea kuid kommentaar meeste suust oli järgmine: ära meile sellist asja enam kunagi tee! Nojah, mis siis ikka. Teen siis midagi muud.
Järgmine proovikivi oli kõrvitsasai/pirukas. Juba alguses tundus, et asi kisub kiiva, kui olin pärmitaigna pliidi äärele kerkima pannud. See hall ollus seal kausis vahutas nii mis kole. Kõige parem lõhn köögis ka ei olnud. Nagu oleks koduõlut teinud, kuigi mul ei ole mingit ettekujutust, kuidasmoodi seda viimast tehakse. See selleks. Otsustasin ikkagi pirukategemise lõpuni viia, olenemata sellest, et see tainas ei kerkinud, oli libe kui kala ja hiljem ahjust välja võttes vajus sai kokku ja oli seest toores, nagu poleks seda küpsetatudki. Järgmine samm oli kallata see “asi” prügikasti.
Mõned päevad hiljem otsustasin teha midagi sellist, mida teadsin end oskavat teha. Selleks olid õunapannkoogid. Kooli ajal vanematekodus elades tegime neid üsna sageli. Lihtne teha ja mulle isiklikult maitsevad need rohkem, kui tavalised pannkoogid. Pole ma kunagi olnud eriline pannkoogisõber. Tulemus või õigemini reaktsioon meie pere meespoolelt oli siis selline, et “näri nagu saapatalda”!
Kuna mulle endale meeldivad väga igasugused vormiroad ja samuti ka kõivõimalikud juurviljad erinevate täidistega, siis mõtlesin katsetada suvikõrvitsa, kartuli, hakklihavormi. Kihiti kõik asjad vormi, peale muna-piimasegu ja ahju. Näod vajusid mõnel mehel üsna pikaks, kui kuuldi õhtusöögist ning mingi väega taldrikud küll tühjaks söödi aga erilisi kommentaare ei järgnenud. Seegi hea, vähemalt keegi ei öelnud midagi mürgist.
Täidetud suvikõrvits hakklihaga oli menüüs ühel nädalavahetusel. Küll oli suvikõrvits kibe ja hakkliha liiga krõbe. Ühesõnaga kriips peale ka sellele.
Kanaliha – võib pidada lemmikuks, ükskõik millisel moel ta siis tehtud parasjagu on. Eile jõudsime koju üsna hilja aga kõhud olid tühjad kõigil ning kerge kanapada riisiga, lisana krõbe saiakuubik ja sinihallitusjuust võinuks ju sobida!? Mattis ei puutunudki toitu, meie Markoga sõime ning minu küsimusele, et kuidas maitses, tuli vastus, et ega see just tema lemmikute hulka ei kuulu, see ananassiplöga.
Ega polegi mõtet oma pead rohkem vaevata ja mediteerida selle üle, et mida süüa teha. Panen jällegi lihatüki ahju, kõrvale keedetud või ahjukartul ning kogu muusika! Mõnel päeval sekka ka kotlette ja kanasuppi, lastele potitäis makarone ja väga lihtne see kõik ongi. Kui endal isu tuleb millegi tavapärasest erineva järele, eks siis keedangi kõrvitsasuppi või teen peedipirukat:).
4 kommentaari
Mõnikord aitab pärmitaigna värkidele veekauss praeahjus – jõuad sa seda pirukat-saia seal ahjus muidu pidevalt piserdada.
Väga muhe lugu!
:D Tuttav tunne aga minu azuu peale küsiti ükskord:”Norid tüli?” :)
Mul on sellevõrra hästi läinud, et Nubi on veel nii totu, et sööb kõike – porgandisuppi ja kõrvitsaplöga, suuremate poistega on keerulisem, üks kirtsutab tavaliselt nina ja teine nendib kah, et kartul ja liha see just ei ole.
Aga kõrvitsast saab võrratut kõrvitsa-astelpajumoosi. Sobib suurepäraselt kanaga ja kookidele ja niisama lusikaga purgist on ka väga hea.