Võtsin ennast täna hommikul kokku ja vedasin välja. Tegemist oli õige otsusega, sest tagasi tuppa jõudsin alles hämardudes.
Et päike paistis ja tegemist oli läbi pika aja ühe väga kena sügisilmaga, seadsin kõigepealt koeraga sammud Vardjale. Ja et ma pole päris klassikaline loodusmees, kes puu all istub ja loodushääli kuulab, püüdsin tabada midagi oma kaameraga. Tulemused tundusid sama lootusetud kui viimase aja postituste tihedus või siis õues tehtud kodutööd.
Maja juude tagasi jõudes riisusin esmalt laiali kõik mutimullahunnikud ja sättisin seejärel korda kiviaia, ladudes ära ammu sinna veetud paar koormat kive. Et eile ja täna purustati minu põllul võsa, võtsin vaevaks ära tuua ka eile esimeste tiirude ajal põllult leitud paar suuremat kivimürakat.
Seejärel paigaldasin õunapuude ümber kaitsvad võrgud. Saagisin toed, keerasin traati, tulistasin klamberid. Kõige lõpuks trimmerdasin Maarja palvel maha tema” kuldvitsa” puhmad ja veel pisut kohtades kuhu traktor purustama ei pääsenud. Niimoodi, ilma lumeta, on praegu maja juures päris ilus.
Mati on jälle haige. Käisime reedel ujumas ja küllap see sealt alguse sai. Hakkab ära tüütama see lõppematu haiguste jada … Endal ka pea valutab.
Oleks selliseid päevi nagu tänane, rohkem. Päikest on siia Eestimaale rohkem tarvis.